Trakai piiskopi Ambrosiuse jutlus Jumalaema Vladimiri ikooni Templisseviimise pühal Pühtitsa kloostris 8. septembril 2024. aastal

Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel. Kallid pühad isad, Emake Iguumenja, vennad ja õed, õnnitlen Teid pühapäevase päeva ja Jumalaema Vladimiri ikooni tähistamise päeva puhul, kes päästis XIV sajandi lõpus paljud õigeusklikud kristlased võõramaalaste pealetungi käest. Täna me rõõmustame Ülestõusnud Kristuse üle ja mäletame, et inimkonna päästmisel on Jumalaemal suured teened. Peale selle, meenutades ajaloolisi sündmusi, millega on seotud see päev, näeme me, et õigeusklikud kristlased palusid kogu hingest abi, pääsemist surmast ja laostumisest Jumalaemalt. Ja kristlaste palveid võeti kuulda. Tänutunne, mida tunnevad kristlased pärast pääsemist – see on eeskuju, kuidas tuleks pöörduda Jumalaema poole.

Me palvetame mõnikord harjumuse tõttu, mõistmata oma õnnetut olukorda. Issand ei ava meie ees kõike, et me ei langeks kurvameelsusesse. Kui meile avanebki läbi Jumala armu meie vaimne seisund, siis pöördume kogu hingest, nagu palju sajandeid tagasi, olles surma palge ees Jumalaema ja Tema Poja, meie Päästja Issanda Jeesuse Kristuse poole. Tahaks samuti kõigile meelde tuletada seda, et võimalus palvetada ohu korral ja tänada Jumalaema ja Tema Poega – see on Jumala suur armuand. Eelkõige peab meil olema usk Issandasse ja lootus Issanda peale.

Tänan kogu hingest Jumalat, minuga teenistusel teeninud vendasid, Emakest Iguumenjat, õdesid ühise vaeva ja palve eest õdedega selles imeilusas, meeldivalt lõhnavas, õnnistatud aias! Aamen.