Skip to main content

Pressiteade 29.10.2024

Täitmaks Siseministeeriumi nõudmisi andis Pühtitsa Jumalaema Uinumise Stavropigiaalse Naiskloostri iguumenja Filareta (Kalatševa) kokkulepitud tähtajal Eesti Vabariigi siseministrile härra Lauri Läänemetsale üle oma pöördumise

Täitmaks Siseministeeriumi nõudmisi andis Pühtitsa Jumalaema Uinumise Stavropigiaalse Naiskloostri iguumenja Filareta (Kalatševa) kokkulepitud tähtajal Eesti Vabariigi siseministrile härra Lauri Läänemetsale üle oma pöördumise.

Selles pöördumises on ära toodud veenvad põhjendused, miks Klooster ei saa ning tal pole õigust isiklikul initsiatiivil loobuda oma praegusest stavropigiaalsest staatusest ja pöörduda vaimulikkonna poole palvega oma jurisdiktsiooni muutmise ning ülemineku osas Oikumeenilise Õigeusu Kiriku alla, mille keskus asub Konstantinoopolis.

Nunnaks pühitsemise sakrament ja pühitsemisel antavad pühalikud tõotused (karskus, kuuletumine, omakasupüüdmatus) teevad võimatuks selle, et kloostri nunnad saaksid omal algatusel ja oma äranägemise järgi muuta enda elukorraldust. Sellest lähtudes oleks antud küsimuse kontekstis nunnadele antud õigus väljendada oma tahet jurisdiktsiooni valimisel otseses vastuolus nii munkluse mõistega, aga samuti ka vannetega, mida nunnad on andud ning mis tuginevad ilmalikust elust lahtiütlemise tõotustel (ἀποταγή).

Kloostri elukorraldust määratleb tema Põhikiri, mis keelab omavolilise jurisdiktsiooni muutmise. Näited kloostri ajaloost tõendavad, et jurisdiktsiooni muutmine toimus üksnes kindlate ajalooliste ja riigis aset leidnud muudatuste tõttu ning toimus alati vaimulikkonna otsuse järgselt.

Tasub rõhutada, et kogu Kiriku elu toetub kogulikkuse printsiibile. Ei VÕK-i Põhikiri (kanooniline) ega ka Kloostri Põhikiri ei anna Patriarhile volitusi iseseisva otsuse vastuvõtmiseks kloostri väljumise osas Vene Õigeusu Kiriku hierarhilisest struktuurist ja jurisdiktsiooni alt. Sellist otsust ei saa vastu võtta ainuisikuliselt, see nõuab kollegiaalsust ja eeldab kirikusündmuste kanoonilis-õiguslikku järgnevust.

Pöördumises on väljendatud veendumust, et Eesti võimud hindavad õigesti püüdlust järgida kirikuelu põhjapanevaid norme Kloostri poolt, ning ühtlasi ka seda, et nunnade tegevusele pole riigil olnud ega pole ka praegu mitte mingeid pretensioone.