Usust

Usk on tee, millel Jumal ja inimene liiguvad teineteisele vastu. Esimese sammu teeb Jumal, kes alati ja tingimusteta usub inimesse. Ta annab inimesele mingi märgi, etteaimduse Oma kohalolust. Inimene kuuleb otsekui Jumala salapärast kutset ning tema samm Jumala poole on vastus sellele kutsele. Jumal kutsub inimest kas ilmse või varjatud, tajutava või peaaegu hoomamatu märgiga. Kuid inimesel on raske Jumalasse uskuda, kui ta enne ei tunneta kutsumist.

Usk on saladus ja sakrament. Miks üks inimene vastab kutsele, aga teine mitte? Miks üks, kuuldes Jumala sõna, on valmis selle vastu võtma, samas kui teine jääb kurdiks? Miks üks, kohates Jumalat oma teel, jätab kohe kõik ja järgneb Talle, teine aga pöördub kõrvale ja läheb minema? "Kui Jeesus kõndis Galilea mere ääres, nägi ta kaht venda. Siimon, keda hüüti ka Peetruseks, ja tema vend Andreas heitsid võrke merre. Nad teenisid kalapüügiga elatist.„Tulge ja järgnege mulle ... “ ütles ta neile. Nad jätsid kohe oma võrgud maha ja järgnesid talle. Edasi minnes nägi ta veel kaht venda, Jaakobust ja Johannest. ... Ta kutsus neid endale järgnema. Nad jätsid kohe paadi ja isa maha ning järgnesid talle." (Mt 4:18–22). Mis on selle valmisoleku saladus, millega Galilea kalurid kõik maha jätsid, et järgida Kristust, keda nad esimest korda nägid? Ja miks rikas noormees, kellele Kristus samuti ütles: "Tulge ja järgnege mulle", ei vastanud kohe, vaid "läks ta väga kurvalt ära" (Mt 19:21–22)? Kas põhjus pole selles, et need kalurid olid vaesed, kuid noormees omas "palju vara"; kalurid ei omanud midagi peale Jumala, aga noormehel olid "varandused maa peal"?

Igal inimesel on omad "varandused maa peal" – olgu need siis raha või asjad, hea töö või eluline heaolu. Aga Issand ütleb: "Õndsad on vaimust vaesed, sest nende päralt on Taevariik" (Mt 5:3). Vana-Luka evangeeliumi käsikirjades veelgi lihtsamalt: "Õndsad on vaesed, sest teie päralt on Jumala riik" (Lk 6:20). Õndsad on need, kes tunnevad, et neil pole selles elus midagi, kuigi nad omaksid palju, kes taipavad, et mitte ükski maine omand ei asenda inimesele Jumalat. Õndsad need, kes lähevad ja müüvad maha kogu oma varanduse, et saada üks kallihinnaline pärl – usk (vt Mt 13:45–46). Õndsad need, kes mõistavad, et ilma Jumalata on nad vaesed, kes on janunenud ja nälginud Teda kogu hingest, kogu mõistusest ja tahtega.

Sõna usust pole kunagi olnud kerge vastu võtta. Tänapäeval on inimesed nii haaratud maise elu probleemidest, et paljudel pole lihtsalt aega seda sõna kuulda ega Jumala peale mõelda. Tihti taandub religioossus sellele, et peetakse Kristuse Sündimise pühi ja Kristuse Ülestõusmise pühi ning järgitakse mingeid kombeid lihtsalt selleks, et "juurtest mitte võõrduda" või rahvustraditsioone säilitada. Kusagil muutub religioon äkitselt "moodsaks" ja kirikusse minnakse selleks, et naabrist mitte maha jääda. Kuid paljude jaoks on peamine maine elu, töö. "Äri inimesed" – see on 20. sajandi eriline inimeste "generatsioon", kelle jaoks ei eksisteeri midagi peale nende enda funktsiooni mingis "asjas" või äris, mis neelab neid täielikult ega jäta vähimatki pausi, mis oleks vajalik, et kuulda Jumala häält.

Ja siiski, kui paradoksaalne see ka poleks, keset müra ja sündmuste keerist kuulevad inimesed oma südames salapärast Jumala kutset. See kutse ei seostata alati teadlikult Jumala ideega ja seda tajutakse subjektiivselt sageli lihtsalt mingi rahulolematuse, sisemise rahutuse, otsinguna. Ja alles aastate pärast mõistab inimene, et kogu tema eelnev elu oli nii puudulik ja vigane just seetõttu, et selles polnud Jumalat, ilma kelleta pole ega saa olla olemise täiuslikkust. "Sina oled meid loonud eneste jaoks," ütleb õnnis Augustinus, "ja rahutult vaevleb meie süda, kuni leiab rahu Sinus."

Jumala kutset võib võrrelda noolega, millega Jumal, kui kogenud jahimees, haavab inimese hinge. Veritsev ja mitteparanev haav sunnib hinge, unustades kõik muu, otsima Arsti. Selle inimese hing, kes on kutset tajunud, täitub tulise tõmbega Jumala poole. "Ja sellise hinge mõtted," kirjutab vaga Makarios Egiptusest, "põlevad vaimse armastuse ja talitsematu ihalusega üha suuremate ja kirkamate vaimu-ilu vastu, vaevlevad talitsematu armastuse käes taevase Peigmehe vastu ja... püüdlevad alati ülevama ja suurema poole, mida pole võimalik sõnadega väljendada ega inimmõistusega hoomata... Läbi suurte vaevade, pingutuste, pika askeesi ja täiusliku võitluse... on sellised hinged alati haaratud taevastest vaimsetest saladustest ja kütkestatud Jumala ilu mitmekesisusest, otsides suure januga paremat ja kõrgemat. Sest Jumalikus Vaimus peitub mitmekesine ja ammendamatu, väljendamatu ja arusaamatu ilu, mis avaneb väärt hingedele rõõmuks, naudinguks, eluks ja lohutuseks, nii et puhas hing, vaevledes iga tund üha tugevama ja tulisema armastuse käes taevase Peigmehe vastu, ei vaataks enam iial maisele, vaid oleks täielikult haaratud Tema poole pürgimisest."

(Igum. Ilarion (Alfejev). "Usu sakrament. Sissejuhatus õigeusu dogmaatilisse teoloogiasse" -
Игум. Иларион (Алфеев). "Таинство веры. Введение в православное догматическое богословие")