Õigeusu alused

Õigeusu kirik on koht, kus Jumal on erilisel viisil Maa peal.
Kirikus tuleb käituda aukartlikult, nii et ei solvataks pühaduse suurust ega toodaks endale Jumala viha. Teenistusele tuleb saabuda aegsasti, umbes 5–10 minutit varem.
Sisenedes tehke ristimärk ja tehke vöökummardus.
Mehed võtavad kirikusse sisenedes mütsi peast.
Naised sisenevad kirikusse kaetud peaga, riietudes oma soole kohaselt, eemaldades huulepulga. Riietus peab olema sünnis ja korralik.
Kirikus ei või rääkida kõva häälega, hoida käsi taskutes ega närida nätsu.
Ilma vajaduseta ei tohi kirikus ringi käia.
Küünlaid panna ja ikoonide ette kummardada tuleb nii, et ei segataks teisi palvetajaid.
Juttu ajamist kirikus tuleb võimalikult piirata. Tuttavaid võib lühidalt tervitada, pikemad vestlused tuleks jätta hilisemaks.
Kui tulete kirikusse lastega, ei tohi neil lubada joosta, vallatleda ega naerda. Nutvat last tuleb rahustada, kui see ei õnnestu, on parem kirikust lapsega välja minna.
Koorile vaikselt kaasa laulda võib ainult väga tasakesi. Ühise laulmise korral ei tohi lasta tekkida „korratutel hüüetel“.
Kirikus tohib istuda ainult haiguse või tugeva väsimuse tõttu. Ei ole kohane istuda jalg üle põlve.
Kui kõik palvetajad laskuvad põlvili, tuleb nendega ühineda.
Kirikutrepi ei tohi suitsetada.
Kirikusse ei tohi siseneda koos loomade ega lindudega.
Ei ole lubatud ringi käia ega rääkida Evangeeliumi lugemise, „Keerubide laul“ ning liturgia euharistilise kaanoni (alates Usutunnistust kuni Meieisapalveni) ajal. Samal ajal pole soovitav panna küünlaid ega kummardada ikoonide ette.
Kui keegi rikub korrareegleid, tuleks teda tasa ja pehmelt noomida. Parem on üldsegi märkusest hoiduda, kui tegemist ei ole jultunud või huligaanse käitumisega.
Lõpuks tuleks kirikusse jääda kuni jumalateenistuse täieliku lõpuni. Varem lahkuda võib ainult nõrkuse või tõsise vajaduse korral.
„Vend“, „õde“ – parim pöördumine ilmikute poole. Me kõik oleme Ühe Jumala lapsed ja Aadama ja Eeva järglased.
„Isake“ või „isa“ – nii kutsutakse preestreid, kes toimetavad sakramente, mille kaudu inimesed sünnivad vaimsele elule. Tavaliselt lisatakse sõna „isa“ järele nimi, näiteks „isa Peeter“.
Diakoni poole võib pöörduda: „isa diakon“, pühakoja esipreesteri poole: „isa esipreester“.

Kui soovite, et teie altari ette antud eestpalvete sedel (поминальная записка) loetaks hoolikalt ja rahulikult, pidage meeles järgmisi reegleid:

1. Kirjutage selge ja loetava käekirjaga, parem trükitähtedega, püüdes ühele sedelile mitte kanda üle 10 nime.
2. Pange pealkirjaks kas "Elavate eest" (О здравии) või "Surnute eest" (О упокоении), lisades risti kujutise.
3. Nimed kirjutage omastavas käändes (küsimus "kelle?").
4. Kasutage ristimisel antud nime täisvormi, isegi kui teete palvet lapsele.
5. Uurige ilmalike nimede kiriklikke vasteid (näiteks mitte Polina, vaid Apollinaria; mitte Artjom, vaid Artemi; mitte Jegor, vaid Georgi). Kirjutada tuleb vaid see nimi, mis on inimesele antud Ristimise sakramendis.
6. Vaimulike nimede ette märkige nende vaimulik seisus, kas täispikkuses või arusaadava lühendiga (näiteks preestri Petra, ülempiiskopi Nikoni).
7. Alla 7-aastast last nimetatakse sedelis "imik" ("младенец"), 7–15-aastast "nooruk" - "отрок" (poiss) või - "отроковица" (tüdruk).
8. Pole vaja märkida nende inimeste perekonnanimesid, isanimesid, tiitleid, ameteid, kelle eest te palvetate, ega ka nende sugulusastmeid teie suhtes.
9. Sedelile on lubatud lisada sõnu "võitleja", "munk", "nunn", "haige", "teelolija", "vangisolev".
10. Seevastu ei tasu kirjutada "eksinud", "kannataja", "vihane", "õppiv", "kurb", "neiu", "lesknaine", "rase".
11. Lahkunute eest palvetamiseks võib märkida "äsjalahkunu" ("новопреставленного" – kuni 40 päeva surmast), "alati mälestatava" ("приснопамятнаго") nende puhul, kellel on sel päeval eriline mälestuspäev, ning "tapetu" ("убиенного") puhul.
12. Neil, keda Kirik on pühakuks kuulutanud (näiteks õnnis Ksenja), ei pea enam eestpalvetama.

"Elavate eest" ja "surnute eest" sedelites palvetatakse ainult nende eest, kellel on kristlik (õigeusu) nimi ja kes on ristitud Õigeusu Kirikus. Liturgial võib anda eestpalvete sedeleid:

• Proskomiidiale ("На проскомидию") – liturgia esimesele osale, kus iga sedelil märgitud nime eest võetakse välja erilistest prosforadest osakesed, mis hiljem pannakse Kristuse Verre koos palvega nende pattude andeksandmise eest.
• Lõunateenistusele ("На обедню") - nii nimetatakse rahva seas liturgiat üldiselt ja ka sellele järgnevat meenutamist. Tavaliselt loevad selliseid sedeleid vaimulikud ja kirikuteenrid Püha Altari ees.
• Ekteeniale ("На ектению") – kuuldavale eestpalvele, mida diakon tavaliselt ette loeb. Liturgia lõppedes paljudes kirikutes neid sedeleid loetakse uuesti talituste ajal.
• Samuti võib anda sedeli palveteenistusele või panihhiidale.

Mõnedes kirikutes võetakse vastu lisaks tavalistele "elavate eest" ja "surnute eest" sedelitele ka nn. "tellitavaid sedeleid" ("заказная записка").
Tellitav lõunateenistus "elavate eest" koos palveteenistusega erineb tavalisest "elavate eest" palvetamisest selle poolest, et lisaks prosforast osakeste võtmisele (mis toimub tavalisel eestpalvel) loeb diakon nimetatud nimesid ekteenial valjusti ette, ja seejärel kordab preester neid nimesid Altari ees. Sellega ei piirdu tellitava sedeli palvetamine – pärast liturgiat tõstetakse nende eest ka palvet palveteenistusel.
Sama kehtib ka tellitava lõunateenistuse kohta surnute eest koos panihhiidaga – siin, pärast osakeste võtmist ja nimede nimetamisest, loeb diakon valjusti välja lahkunute nimesid ekteenial, seejärel kordab vaimulik nimesid Altari ees ning seejärel mälestatakse lahkunuid panihhiidal, mis toimub pärast liturgiat.

Palveteenistus on eriline jumalateenistus, kus palutakse Issandalt, Jumalaemalt või pühakutelt halastust või tänatakse Jumalat saadud hea eest. Kirikus peetakse palveteenistusi ees ja järel, samuti pärast hommikuteenistusi ja õhtuteenistusi.

Neljakümnepäeva palve on palveteenistus, mida Kirik peab iga päev neljakümne päeva jooksul. Iga päev selle aja jooksul võetakse prosforast osakesi nimetatud isikute eest. "Neljakümnepäeva palved," kirjutab püha Siimeon Thessalonikist, "toimuvad Issanda taevaminemise mälestuseks, mis leidis aset neljakümnendal päeval pärast ülestõusmist – selleks, et ka tema (lahkunu), hauast tõustes, võiks minna Kohtumõistjale vastu, olles pilvede peale üles tõstetud, ja nii jääda alati Issandaga." Neljakümnepäeva palveid tellitakse mitte ainult lahkunute, vaid ka elavate, eriti raskesti haigete eest.

Kiriklikku eestpalvet tehakse ainult nende eest, kes on ristitud õigeusku.

Panihhiidat enesetapjate ega mitte-õigeusuliselt ristitud eest ei tehta.

Mida teeb inimene kõigepealt, kui ta on üle kiriku läve astunud? Üheksal juhul kümnest läheb ta küünlapoodi. See väike vahast küünal on sageli meie praktilise kristluse algus, meie ühinemine kirikliku kombestikuga.
On võimatu ette kujutada õigeusu kirikut, kus ei süüdata küünlaid...

Liturgia selgitaja, õnnis Siimeon Thessalonikist (15. sajand) ütleb, et puhas vaha tähendab nende inimeste puhtust ja vooruslikkust, kes selle toovad. Seda tuuakse märgiks meie patukahetsusest jonnakuse ja isemeelsuse pärast. Vaha pehmus ja vormitavus viitavad meie valmidusele kuuletuda Jumalale. Küünla põlemine tähendab inimese jumalustumist, tema muutumist Jumala armastuse tule väel uueks looduks.

Lisaks on küünal tunnistus usust, inimese osadusest Jumaliku valgusega. See väljendab meie armastuseleeki Issanda, Jumalaema, inglite või pühakute vastu.
Küünalt ei tohiks süüdata formaalselt, külma südamega. Välisele teole peaks lisanduma palve, kasvõi lihtne, oma sõnadega.
Süüdatud küünal on kohal paljudel kiriklikel teenistustel. Seda hoitakse käes äsja ristitud ja abielu sakramendi vastu võtvatel. Paljude põlevate küünalde keskel toimub panihhiida. Kaitstes küünlaleeki tuule eest, liiguvad palverändurid ristikäigul.

Ei ole kohustuslikke reegleid, kuhu ja kui palju küünlaid panna. Küünla ost on väike ohver Jumalale – vabatahtlik ja kerge kanda.
Kallis suur küünal ei ole Jumala armu poolest sugugi suurem kui väike ja odav. Need, kes käivad usinalt kirikus, püüavad iga kord panna mõned küünlad:

• pühadeikooni ette, mis asetatakse analoogil kiriku keskel;
• Päästja või Jumalaema ikooni ette – lähedaste tervise eest;
• Krutsifiksi (ristilöödukuju) ette neljakandilisele küünlaalusele (kanunile) – surnute eest palumiseks.

Kui süda soovib, võib küünla panna ka ükskõik millise pühaku ikooni ette.
Vahel juhtub, et ikooni ees oleval küünlajalal pole ühtki vaba kohta, kõik on põlevate küünaldega kaetud. Siis ei maksa enda küünla pärast teist kustutada, parem on paluda kirikuteenril see sobival ajal panna.
Ei tasu kohkuda, kui teie küünal kustutatakse teenistuse lõppedes enne selle täielikku läbipõlemist – ohver on juba Jumalale vastu võetud.

Pole vaja kuulata jutte, et:

• küünalt tuleks panna ainult parema käega,
• kui küünal kustub, tähendab see õnnetust,
• küünla alumist otsa sulatamine, et see küünlaaluses kindlamalt seisaks - olevat surmapatt jne.

Kiriku ümber ringleb palju ebauske, kõik need on mõttetud. Jumalale on armas vahaküünal, kuid südame leek on Talle veel olulisem.
Meie vaimne elu, osalemine jumalateenistusel ei piirdu küünla panemisega. Küünal ise ei vabasta meid pattudest, ei ühenda Jumalaga ega anna jõudu nähtamatuks võitluseks.
Küünal on tulvil sümboolset tähendust, kuid meid ei päästa mitte sümbol, vaid tegelik olemus – Jumalik arm.

On olemas Pühakirja sõnu ja palveid, mida on soovitatav pähe õppida:

1. Issanda palve "Meie Isa" (Mt 6,9–13; Lk 11,2–4).
2. Vana Testamendi põhilised käsud (10 käsku) (5Ms 6,5; 3Ms 19,18).
3. Evangeelsed põhikäsud (Mt 5,3–12; Mt 5,21–48; Mt 6,1; Mt 6,3; Mt 6,6; Mt 6,14–21; Mt 6,24–25; Mt 7,1–5; Mt 23,8–12; Jh 13,34).
4. Usutunnistus (Usu Sümbol)
5. Hommiku- ja õhtupalved lühikesest palveraamatust.
6. Sakramentide arv ja tähendus. Sakramente ei tohi segi ajada kommetega.

Komme on iga väline aukartuse märk, mis väljendab meie usku.
Sakrament on selline püha toiming, mille ajal Kirik kutsub Püha Vaimu ning Tema arm laskub usklike peale. Sakramente on seitse: Ristimine, Salvimine, Patutunnistamine, Euharistia, Vaimulikku ametisse pühitsemine, Abielu ja Õlitamine sakrament.

Kuidas aidata ligimest surivoodil

Issanda teed on uurimatud. Juhtub, et inimene, kes on terve elu elanud ilma Jumalata, leiab surma lävel usu ja soovib vastu võtta Ristimist – seda sama Sakramenti, millest Päästja ütles: "Kes ei sünni veest ja Vaimust, ei saa minna Jumala riiki" (Jh 3,5). Aga läheduses pole preestrit...
Sellises olukorras on iga õigeuskliku kristlase kohus sooritada hädaristimine "surmahirmu pärast". Selleks tuleb pühitsetud või kasvõi tavalise veega kolm korda piserdada haiget, öeldes: "Ristitakse Jumala sulane (täielik õigeusklik nimi) Isa. Aamen. Ja Poja. Aamen. Ja Püha Vaimu nimel. Aamen."
See Ristimine loetakse kehtivaks, ja kui haige paraneb, täiendatakse seda hiljem kirikus Salvimise sakramendiga.
Ei tohi ristida inimest, kes on teadvuseta, vastu tema tahtmist, kasutades ära tema kehalist nõrkust. Eesmärk ei pühenda abinõu.

Samuti juhtub, et ristitud, kuid Kirikust kaugel olnud inimene, kes on surma lävel, soovib patte kahetseda. Ka siin on iga õigeuskliku kohus, kui preestrit pole võimalik kutsuda, võtta vastu sureva inimese piht.
Küsige raskete pattude kohta – tapmised, abordid, abielurikkumised, kõikvõimalik voorusetus, vargused, joomarlus, sektides osalemine, seotus saatanlike jõududega astroloogide, ennustajate ja posijate kaudu. Pärast pihti, mille saladust peab hoidma hauani, paluge Issandat tuliselt, et Ta halastaks kahetseja peale.
Ja kui on kasvõi kõige väiksemgi võimalus surivoodile preester kutsuda, tuleb see heategu, hoolimata kõigist raskustest, kindlasti korda saata.

Miks Issand lubab haigusi?

Issand lubab meil haigeks jääda ennekõike pattude tõttu – nende lunastamiseks, pahelise eluviisi muutmiseks, selle pahelisuse teadvustamiseks ja mõistmiseks, et maine elu on lühike silmapilk, mille järel tuleb igavik. Igaviku olemus sõltub sellest, kuidas me oleme elanud siin maa peal.
Sageli põevad lapsed vanemate pattude pärast, et kannatus murraks nende hoolimatu elu, paneks mõtlema ja muutuma, puhastuma kirgedest ja pahedest. Meie haigestume ka alandlikkuse saavutamiseks ja selleks, et meid ei lastaks kurjade ja hukutavate tegudeni.
Kord kõndis Jeesus Kristus koos jüngritega ja nägid nad meest, kes oli sünnist saati jalutu. Ta istus tee ääres ja palus almust. Jüngrid küsisid: „Miks tal pole jalgu?“ Kristus vastas: „Kui tal oleksid jalad, käiks ta tule ja mõõgaga üle kogu maa.“
Sageli tõmbab Issand meid haigusega välja elurutiinist, säästes tõsisest õnnetusest, ning väikese ebameeldivusega hoiab suuremast.
Paljud haigused tekivad rüvedate vaimude tegevusest. Seejuures võivad deemonlike rünnakute sümptomid olla väga sarnased tavalise haigusega.
Evangeeliumist on selge, et Issanda poolt terveks tehtud küürus naine (Lk 13,11–26) ei olnud deemonist vaevatud, kuid tema haiguse põhjus oli siiski rüveda vaimu tegevus. Niisugustel juhtudel on arstikunst jõuetu, ja tervenemine antakse vaid Jumala väe läbi, mis ajab kurjusevaimu välja.
Kristlik suhtumine haigustesse seisneb Jumala tahte alandlikus vastuvõtmises, oma patulisuse ja nende pattude teadvustamises, mille tõttu haigus on lubatud; patukahetsuses ja elu muutmises.
Palve, paast, almus ja teised voorused lepitavad Issandat, ja Ta saadab meile tervenemise. Kui pöördume arstide poole, palume Jumala õnnistust ravile ning usaldame neile oma keha, kuid mitte hinge.

1. Mina olen Issand, sinu Jumal. Sul ei tohi olla muid jumalaid minu kõrval.

2. Sina ei tohi enesele teha kuju ega mingisugust pilti sellest, mis on ülal taevas, ega sellest, mis on all maa peal, ega sellest, mis on maa all vees! Sa ei tohi neid kummardada ega neid teenida.

3. Sina ei tohi Issanda, oma Jumala nime asjata suhu võtta!

4. Pea meeles, et sa pead hingamispäeva pühitsema! Kuus päeva tee tööd ja toimeta kõiki oma talitusi, aga seitsmes päev on Issanda, sinu Jumala hingamispäev.

5. Sina pead oma isa ja ema austama, et su elupäevi pikendataks sellel maal, mille Issand, su Jumal, sulle annab!

6. Sina ei tohi tappa.

7. Sina ei tohi rikkuda abielu.

8. Sina ei tohi varastada.

9. Sina ei tohi anda valetunnistust oma ligimese vastu.

10. Sina ei tohi himustada oma ligimese koda! Sina ei tohi himustada oma ligimese naist, sulast ega teenijat, härga ega eeslit ega midagi, mis su ligimese päralt on! (2Ms 20,2–17)

Nende käskude mõtte võttis Issand Jeesus Kristus kokku nii: "Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega. See ongi suurim ja esimene käsk. Teine on selle sarnane: Armasta oma ligimest nagu iseennast!" (Mt 22,37–39)

Juba püha peapiiskop Basilios Suur kirjutas: "Kirikus kõik toimugu viisakalt ja korra järgi."
Ristimärk on meie usu nähtav tunnistus. Et teada saada, kas inimene on õigeusklik või mitte, piisab sellest, kui paluda tal ennast ristimärgiga õnnistada – sellest, kuidas ja kas ta seda teeb, selgub kõik. Meenutagem evangeeliumi sõnu: "Kes on ustav pisimas, see on ustav ka paljus" (Lk 16:10).
Väliselt avaldub palvetunne end ristimärgiga õnnistades (slaavi keeles "крестным знамением" – risti kujutamine, risti märk), põlvitades ning kummardusi tehes – väikeste (vöökummarduste) ja suurte (maani ulatuvate, puudutades maad põlvede, käte ja peaga).
Ristimärk tehakse parema käega. Selleks ühendame kolm sõrme (pöidla, nimetissõrme ja keskmise sõrme) kokku ja ülejäänud kaks (nimetissõrme ja väikesõrme) surume peopesa vastu. Kolme kokku ühendatud sõrmega puudutame laupa, rinda, paremat ja seejärel vasakut õlga, joonistades enda peale risti, ning seejärel langetame käe ja kummardame.
Kolme sõrme ühendamine tähendab meie usku Pühasse Kolmainusse: Jumal Isasse, Jumal Pojasse ja Jumal Püha Vaimusse; kaks peopesa vastu surutud sõrme sümboliseerivad meie usku Jumala Pojasse, Issandasse Jeesusesse Kristusesse, et Tal on kaks olemust – Ta on nii Jumal kui inimene ning tuli meie päästmiseks taevast maa peale.
Ristimärki paneme laubale selleks, et pühitseda oma kehalisi jõude ja paluda õnnistust meie kätetööle. Ristimärk sümboliseerib Jumala nime välja kutsumist ja Tema austamist, seepärast tehakse seda tavaliselt sõnade "Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen" saatel või muu palve alguses, ning sõnade "Au olgu Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule" või muu austuslaulu juures, samuti palve lõpus.
Nii nagu ei sobi Jumala nime ilma vajaduseta ja aukartuseta välja kutsuda, ei tohiks ka ristimärki liiga tihti või kiirustades teha, veel vähem hooletult.
Kui preester õnnistab, lausudes "Rahu kõikidele", tuleb kummardada ilma ristimärki tegemata; aga kui ta teeb ristimärgi ristiga, teeme ka meie endale ristimärgi.
Kummardustega väljendame oma austust Jumala vastu ja patukahetsustunnet. Maa puudutavad kummardused, mis on sagedased patukahetsus- ja paastuajal, eriti Suure paastu ajal enne Ülestõusmispüha, ei ole tavaks teha üldise vaimse rõõmu päevadel – pühapäeviti, suurtel pühadel, Ülestõusmispühast kuni Nelipühani ja Jõuludest kuni Jumalailmumiseni.
Kui oleme Pühadest Andidest osa saanud, siis sel päeval maa puudutavad kummardusi ei tehta.
Põlvitamist, s.t põlvede peale laskumist, esineb kirikus eriliste põlvituspalvete lugemise ajal.
Palvetada tuleb aukartlikult ja rahulikult, tähelepanelikult ja ilma rabistamata, sest palve on vestlus Jumalaga. Kui aega on vähe, on parem lugeda üks-kaks palvet ja jätta ülejäänud lähemale sobivale ajale.
Nagu raamatu lugemisel on tähtis mitte niivõrd see, et raamat läbi saada, vaid et mõelda selle üle järele, nii on ka tavalisel vestlusel tähtis mitte ainult rääkida, vaid ka kuulata teist osapoolt. Seda enam, palvet lugedes tuleb mõelda selle sõnade üle ning öeldes palve Jumalale tuleb ka kuulata Tema vastust.
Tõeline palve loob kristlase elus erilise häälestatuse ja määrab tema teod ja käitumise. Selles seisnebki palve tulemus, sest Issand on öelnud: "Mitte igaüks, kes ütleb mulle: Issand, Issand! ei pääse taevariiki, vaid see, kes täidab mu Isa tahtmist, kes on taevas."

Kristuse Kirik õpetab oma lastele mõõdukat eluviisi, tuues esile päevi ja perioode kohustuslikuks karskuseks – paastu. Paastusid nii Vana Testamendi õigeusklikud kui ka Issand ise (vt. Mt 4).

Iganädalasteks paastupäevadeks (v.a. „täisnädalad“) on kolmapäev ja reede. Kolmapäeval on paast Päästja reetmise mälestuseks Juuda poolt ning reedel Päästja ristipiina ja surma pärast. Nendel päevadel on keelatud süüa liha-, piima- ja munatoite ning kala (Jumalateenistuste korra järgi on alates esimesest ülestõusmispühale järgnevast pühapäevast kuni Nelipühani kala ja taimeõli siiski lubatud. Nelipühast kuni Kristuse Sündimise pühani tuleks kolmapäeviti ja reedeti hoiduda kala ja õli tarvitamisest).

Aasta jooksul on neli mitmepäevast paastu. Kõige pikem ja rangem on Suur Paast, mis kestab seitse nädalat enne Ülestõusmispüha. Kõige rangemad ajad on Paastu esimene ja viimane ehk Kannatusnädal. See paast on seatud mälestamaks Päästja neljakümnepäevast paastu kõrbes.

Suurele lähedane ranguselt on Jumalaema Uinumise paast, kuid see on lühem – 14.–27. augustini. Selle paastuga austab Püha Kirik Ülipüha Jumalasünnitajat, kes alati seisab Jumala palge ees ja palvetab meie eest. Nendel rangetel paastudel võib kala süüa vaid kolm korda: Neitsi Maria rõõmukuulutamise (7. aprillil), Issanda Jeruusalemma-minemise (palmipuudepüha, nädal enne Ülestõusmispüha) ja Issanda muutmise (19. augustil) pühadel.

Kristuse Sündimise paast kestab 40 päeva, 28. novembrist kuni 6. jaanuarini. Selle paastu ajal võib kala süüa, v.a. esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel. Pärast imetegija Nikolai püha (19. detsembril) võib kala süüa vaid laupäeviti ja pühapäeviti, ning perioodi 2.–6. jaanuarini tuleb pidada täie rangusega.

Neljas mitmepäevane paast on Apostlite (pühad Peetruse ja Pauluse) paast, mis algab Kõikide pühakute pühapäevast (esimene pühapäev pärast Nelipühi) ja lõpeb pühakute ülemate apostlite Peetruse ja Pauluse mälestuspäevaga 12. juulil. Selle paastu toidureegel on sarnane Kristuse Sündimise paastu esimese perioodiga.

Rangeteks paastupäevadeks on Issanda Ristimise püha eelpäev (18. jaanuaril), Ristija Johannese Pea Maharaiumise püha (11. september) ja Issanda Risti Ülestõstmise püha (27. september).

Mõningast leevendust paastu ranguses võib teha haigetele, samuti raske töö tegijaile, rasedatele ja rinnaga toitvatele naistele. Seda tehakse selleks, et paast ei nõrgendaks inimest nii, et ta kaotaks palvetamiseks ja vajaliku töö tegemiseks jõu.
Ent paast ei ole mitte üksnes kehaline, vaid ka vaimne. "Eksib see, kes arvab, et paast on ainult söömisest karskumine. Tõeline paast," õpetab püha Johannes Kuldsuu, "on hoidumine kurjusest, keele taltsutamine, viha kõrvale panemine, ihade ohjeldamine, laimu, vale ja vannemurdmine vältimine."
Paastuja keha, mida toit ei koorma, muutub kergemaks ja tugevneb armuandide vastuvõtmiseks. Paast taltsutab lihahimu, pehmendab iseloomu, surub maha viha, ohjeldab südame püüdlusi, virgutab mõistust, toob hingele rahu, kõrvaldab liialdused.
Paastudes, nagu ütleb püha peapiiskop Basilios Suur, kasuliku paastuga ja hoides end eemale igast patust, mida sooritatakse erinevate meelte kaudu, täidame me õigeuskliku kristlase vagatsevat kohustust.

Mida teha siis, kui südametunnistus piinab? Kuidas olla, kui hing vaevleb?
Õigeusu Kirik vastab: tuleb patte kahetseda.

Patukahetsus on oma patu tunnistamine, otsus seda enam mitte korrata.
Me teeme pattu Jumala, ligimese ja iseenda vastu. Patustame tegude, sõnade ja isegi mõtetega. Patustame saatana õhutusel, ümbritseva maailma mõju all ja omaenda kurja vabaduse tõttu. "Ei ole inimest, kes elaks maa peal ega patustaks," öeldakse surnute eest palves. Kuid pole ka pattu, mida Jumal ei annaks andeks, kui inimene siiralt kahetseb. Päästja Jeesus Kristus tuli maailma just patuste päästmiseks, Ta võttis inimkuju, kannatas ristil ja tõusis surnuist üles. Pühad isad võrdlevad Jumala halastust merega, mis kustutab inimeste ülekohtutegude tugevaima tule.

Iga päev toimub õigeusu kirikutes piht. Nähtavalt võtab pihi vastu preester, aga nähtamatult Issand ise, kes on andnud Kiriku karjastele meelevalla patte andeks anda. Preester tunnistab:
"Issand ja meie Jumal Jeesus Kristus, oma armu ja inimesearmastuse kaudu, andku sulle andeks kõik sinu üleastumised, ning mina, vääritu preester, Tema antud meelevalla läbi, annan sulle andeks ja vabastan sind kõigist sinu pattudest." ("Господь и Бог наш Иисус Христос, благодатию и щедротами Своего человеколюбия, да простит тебе вся прегрешения твоя, и я, недостойный иерей, властью Его, мне данною, прощаю и разрешаю тебя от всех грехов твоих")

Pihtimisel ei maksa end õigustada, kurta eluolude üle ega maskeerida patte ebamääraste väljenditega nagu "olen patustanud kuuenda käsu vastu", ega rääkida kõrvalistest asjadest. Tuleb häbenemata (häbiasi on patustada, mitte kahetseda!) ära rääkida kõik, milles südametunnistus ja Evangeelium sind süüdistavad. Mitte mingil juhul ei tohi midagi varjata: pattu võib peita preestri eest, aga mitte Kõiketeadva Jumala eest.

Patt Jumala vastu:
Usk unenägudesse, ennustamisse, märkidesse ja jms. Kahtlused usus. Laiskus palves ja hajameelsus selle ajal. Kirikus mittekäimine, pikk äraolek pihilt ja Pühadest Andidest osasaamiselt. Silmakirjalikkus Jumala austamises. Jumala teotamine või nurin Jumala vastu mõtetes ja sõnades. Soov endalt elu võtta. Täitmata lubadus Jumalale. Teotav suhtumine usulise austuse objektidesse / esemetesse. Paastude rikkumine või ebatäpne järgimine, töötegemine pühadel.

Patt ligimese vastu:
Hooletus oma kohuste või töö suhtes. Austuse puudumine ülemate või vanemate vastu. Täitmata inimlik lubadus. Võlgade tasumata jätmine. Vara vägivaldne äravõtmine või salajane omastamine. Kitsidus almusejagamisel. Klatšimine. Laim. Teiste needmine. Asjatud kahtlustused. Tapmine. Austamatus vanemate vastu. Viha, vaen perekonna- või koduses elus.

Patt iseenda vastu:
Laisad või rüvedad mõtted hinges. Soov lähedasele halba. Valetamine. Ärrituvus. Kadedus. Südametus. Kättemaksuhimu. Rahaahnus. Ihade, naudingute orjus. Purjutamine, liigsöömine. Hoorus. Abielurikkumine.

Surmapatud - need, mis teevad inimese igaveseks hukatuse vääriliseks:

1. Uhkus, mis põlgab kõiki ja nõuab teistelt orjalikku alistumist, tahab tõusta taevasse ja saada Kõigekõrgemaga sarnaseks - uhkus kuni enesejumaldamiseni.
2. Rahuldamatu hing või Juudase-sarnane rahahimu, mis sageli kaasneb ebaõiglaste omandamistega ega lase hetkekski mõelda vaimsetest asjadest.
3. Hoorus või kadunud elu, nagu kadunud poeg, kes raiskas oma isa vara.
4. Kadedus, mis võib viia igasuguse kuriteoni ligimese vastu.
5. Liigsöömine või ihule järeleandmine ilma paastudeta, kirglik kiindumus lõbustustesse nagu Evangeeliumi rikas mees, kes lõbutses iga päev.
6. Lepitamatu viha, mis võib viia hirmsate hävitustegudeni, nagu Irod, kes tappis Petlemmalapsukesed.
7. Laiskus või täielik hooletus hinge suhtes, patukahetsuse edasilükkamine elu viimaste päevadeni nagu Noa päevil.

Häbistamine Püha Vaimu vastu:
Liigne lootus Jumala armule, jätkates raskeid patte lootuses, et Jumal niikuinii halastab. Kangekaelne uskmatuse jätkamine, mida ei kõiguta ükski tõend tõest, isegi ilmne ime.

Patud, mis kisendavad kättemaksu järele taevani:
Tahtlik tapmine (sealhulgas abordid), eriti vanema-, venna- või valitsejatapp. Sodomia. Vaesete, kaitsetute ja alaealiste orbudest laste rõhumine. Inimeselt viimase leivapalukese äravõtmine. Vanemate solvamine, isegi kuni nende peksmiseni.

Mis on patukahetsejalt nõutav:
Teadmine oma pattudest. Enda süüdistamine neis. Enese paljastamine vaimse isa ees. Patukahetsus mitte ainult sõnas, vaid ka teos. Patt lühendab meie elu...

Erinevatel viisidel saab inimene Jumalale meelepäraseks. Taevane Isa annab igale inimesele ande sobivas mõõdus ning võtab vastu nende vaeva Oma auks. Kirik austab Jumala meelepärajaid erinevates seisustes.

Prohvetid – inimesed, kes on Jumalalt saanud ande ette näha tulevikku ja kuulutada maailmale Tema ettenägelikkuse teid. Kõige tuntumad prohvetid on: Eelija (mälestuspäev 2. augustil) ja Ristija Johannes (7. juulil, 11. septembril). Tuntud on ka naised-prohvetid, näiteks õiglane Anna (16. veebruaril).

Apostlid – Kristuse jüngrid, kes saatsid Teda avaliku teenimise ajal, ja hiljem levitasid usku üle kogu maailma. Apostleid Peetrust ja Paulust (12. juulil) nimetatakse pühateks ülemateks apostliteks.

Apostlisarnased – need on pühakud, kes on nagu apostlid töötanud rahvaste ja maade pööramisel Kristuse poole. Sellised on näiteks Venemaa ristija vürst Vladimir (28. juulil) ja suurvürstinna Olga (24. juulil); valitsejad Konstantin ja Helena (3. juunil).

Pühad piiskopid – patriarhid, metropoliidid, ülempiiskopid ja piiskopid, kes on saavutanud pühaduse väsimatu hoolitsusega oma karja eest, hoides õigeusku hereesiate ja lahknemiste eest. Nende suure hulga hulgast on vene rahva seas kõige austatumad püha piiskopid: püha Nikolai (19. detsembril, 22. mail), Basilios Suur, Gregorius Teoloog ja Johannes Kuldsuu (ühine mälestus 12. veebruaril); Moskva piiskopid Peeter, Aleksij, Joona, Filipp, Iiob, Jermogen ja Tihhon (ühine mälestus 18. oktoobril).

Vagad (Jumalale sarnanenud) – need, kes on saanud pühaks läbi mungaliku vaeva. Paastu, palve ja tööga on nad kasvatanud oma hinges suuri voorusi – alandlikkust, vooruslikkust, leebust. Venemaal on eriti armastatud vaga Sergei Radonežist (18. juulil, 8. oktoobril) ja Serafim Sarovist (15. jaanuaril, 1. augustil). Kuulsaim vagade naiste seas on püha egiptlanna Maria (14. aprillil).

Märtrid – neist on pühakute seas kõige rohkem – on kannatanud piinu ja surma Kristuse nime ja õige usu pärast, keeldudes teenimast ebajumalaid. Need, kes on kannatanud eriti julmi piinu, on suurmärtrid. Nende hulgas on tervistaja Panteleimon (9. augustil), Georgios Võidukandja (6. mail), pühad Barbara (17. detsembril) ja Katarina (7. detsembril). Püha piiskopmärter või preestermärter on need, kes surid vaimulikuna; vaga märtrid mungaelupidamisest.

Usutunnistajad – kristlane, kes on oma usu pärast kannatanud piinamist, kuid on jäänud sealjuures ellu.

Õigeusulised – tsaarid ja vürstid, kes on saanud Jumalalt väe ja rikkuse ning kasutanud neid halastustööks, valgustustööks ja rahva pühaduste hoidmiseks. Nende hulgas on Aleksander Nevski (12. septembril, 6. detsembril) ja Dmitri Donskoi (1. juunil).

Kasupüüdmatud – need, kellele anti arstimise and ja kes kasutasid seda tasuta. Sellised arstid olid pühad Kosmas ja Damianos (14. juulil).

Kristuse pärast meeletud – võttes endale meeletuse näo ja taludes ümbritsevate mõnitusi, paljastasid nad inimeste pahed, noomisid võimukandjaid ja lohutasid kannatajaid. Üks neist on Peterburi Ksenija (6. veebruaril).

Venemaal austatakse eraldi kirgliku kandjaid, kes hukkusid mõrtsukate ja kurjategijate käe läbi. Esimeste vene pühakutena olid vürstid Boriss ja Gleb (6. augustil).

Inglid – ilmaihutad vaimud, Jumala teenijad ja Tema tahte kuulutajad. Inglite maailma juhib peaingel Miikael (21. novembril).

Õiglased – pühad, keda ei pühitsetud mungaks, kuid nad ülistasid Jumalat kogu oma ilmaliku eluga. Nii nimetab Kirik pühi Joakimi ja Annat (22. septembril), Sakarjat ja Elisabetit (18. septembril), Kroonlinna Joann (2. jaanuaril).