Õigeusu Kiriku jumalateenistused

Jumalateenistuste Kiriklik Kord näeb ette ööpäeva jooksul üheksa erinevat jumalateenistust. Igal neist on oma ajalugu, sümboolika ja kestus, kuid vaimselt moodustavad need ühtset tervikut, mida nimetatakse jumalateenistuste ööpäevaringuks.

Õigeusu jumalateenistuses on palju üle võetud Vana Testamendi palvekommetest. Eelkõige loetakse uue ööpäeva alguseks mitte südaööd, vaid kella 6 õhtul. Seepärast on esimene ööpäevaringusse kuuluv teenistus õhtuteenistus.
Õhtuteenistusel meenutab Kirik palvetajatele Vana Testamendi põhisündmusi: maailma loomist Jumala poolt, esiisade pattulangemist, Moosese seadusandlust ja prohvetite kuulutustööd. Kristlased tänavad Jumalat möödunud päeva eest.

Pärast õhtuteenistust järgneks pärastõhtuteenistus. See on omamoodi ühine õhtupalve, mis meenutab Kristuse laskumist surmavalda ja õiglaste vabastamist kuradi meelevallast.

Keskööl peaks toimuma ööpäevaringusse kuuluv kolmas teenistus – keskööteenistus. See on jumalateenistus, mis on seatud usklikele meelde tuletama Issanda teist tulemist ja Hirmsat Kohut.

Enne päikesetõusu algab hommikuteenistus. See on pühendatud Päästja maise elu sündmustele ja sisaldab palju nii patukahetsuslikke kui ka tänupalveid. Hommikuteenistus on üks pikemaid jumalateenistusi.

Umbes kella 7 paiku hommikul on ette nähtud lühike teenistus, mida nimetatakse esimeseks tunniks. Sellel meenutab Kirik Issanda Jeesuse Kristuse viibimist ülempreester Kaifase kohtu ees.
Kolmas tund (kell 10 hommikul) viib meid pühade mälestuste kaudu Siioni ülemisse tuppa, kus apostlitele tuli alla Püha Vaim, ja maavalitseja Pilaatuse kohtukotta, kus Kristusele määrati surmaotsus.
Kuues tund (keskpäev) on Issanda ristilöömishetk, üheksas tund (kell kolm päeval) on Issanda ristil surma aeg. Neile kurbadele sündmustele ongi vastavad teenistused pühendatud.

Lõpuks on ööpäevaringi keskpunkt ja tähtsaim kristlik jumalateenistus Jumalik Liturgia. Erinevalt teistest teenistustest ei meenuta Liturgia mitte ainult Jumalat, vaid annab võimaluse temaga tegelikult ühineda Pühadest Andidest osasaamise sakramendis. Liturgia sooritatakse ajavahemikus kuuenda ja üheksanda tunni vahel.

Kaasaegne jumalateenistuse praktika on teinud omad muudatused jumalateenistuste kirikliku korra ettekirjutustesse. Nii pärastõhtuteenistus toimub kogudusekirikutes vaid Suure paastu ajal, keskööteenistus vaid korra aastas – Ülestõusmispüha eel. Väga harva peetakse ka üheksandat tundi. Ülejäänud kuus ööpäevaringusse kuuluvat teenistust jagatakse kaheks kolmikosaks.
Õhtul järgnevad üksteisele õhtuteenistus, hommikuteenistus ja esimene tund. Laupäeva õhtul ning suurte pühade eel nimetatakse seda kolmikteenistust koguöiseks jumalateenistuseks. Vanaajal palvetasid kristlased tõepoolest sageli kuni koidikuni. Tänapäevased koguöised jumalateenistused kestavad kogudusekirikutes 2–4 tundi ja kloostrites 3–6 tundi.
Hommikul järgnevad üksteisele kolmas tund, kuues tund ja Jumaliku liturgia. Kirikutes, kus on palju koguduseliikmeid, peetakse pühapäeviti ja suurte pühade ajal kahte liturgiat – varasemat ja hilisemat. Mõlemale eelneb tundide lugemine.
Neil päevil, mil liturgiat ei ole ette nähtud (näiteks Kannatustenädala reedel), peetakse lühike kujundav teenistuskord. See sisaldab mõningaid liturgia laulusid, justkui „kujutades“ liturgiat. Kuid iseseisva jumalateenistusena ei käsitleta kujundavat teenistuskorda.

Elus on palju olukordi, kus vajame Jumala abi. Teades inimeste vajadusi, on Õigeusu Kirik koostanud rea palvekordi, milles palutakse abi ülalt. Neid nimetatakse talitusteks, sest neid viiakse läbi usklike palvel.
Peamised talitused jagunevad palveks elavate eest, palveks surnute eest ning esemete ja toidu pühitsemiseks.
Kui palve on eriliselt tugev ja keskendub elavate inimeste eest kostmisele, nimetatakse seda palveteenistuseks. Palveteenistused võivad olla kas ühised või isiklikud (tellitud). Tellitud palveteenistus tehakse preestri poolt usklike palve alusel, ühiseid palveteenistusi aga igapäevaselt vahetult pärast liturgiat.
Surnute eest peetavad talitused on panihhiidad ja matuseteenistused. Neid viiakse läbi ainult ristitud inimeste puhul. Enesetapjaid ei ole võimalik matuserituaaliga saata. Kirik pühitseb oma talitustega kogu inimeksistentsi korralduse, sealhulgas ka esemeid, mida me igapäevaselt kasutame, ja toitu, mida sööme. Toidu pühitsemist tehakse kindlatel päevadel. Näiteks Ülestõusmispüha eel pühitsetakse kulitšid ja munad, Issanda Muutmise pühale on kombeks pühitseda õunu ja muid puuvilju. Samuti on olemas kodu pühitsemise teenistuskord ja „rataste pühitsemine“ – see võib olla auto või mõni muu sõiduk. Sellistest talitustest tuleb isiklikult preestriga kokkuleppele jõuda, et ta leiaks sobiva aja nende läbiviimiseks. Sõjaväelastele võib väga kasulik olla nende relvade pühitsemine.

Mis on palveteenistus? See on küll lühike, kuid väga südamlik palve mitmesuguste argiste vajaduste eest. Jumaliku liturgia ajal kuuleme palveid igapäevaste vajaduste eest, ent tihti ei taju me neid nii, nagu peaks, kuna Liturgia on oma olemuselt sügavalt müstiline. Soov palvetada „väikese“ pärast nii, nagu õpetas Optina vaga Amvrossi – „lühidalt, aga südamest“, täitubki palveteenistusel.
Kas oleme haiged? – Pidagem palveteenistust haigete eest. Kas alustame tähtsat ettevõtmist? – Küsime palveteenistusel Jumala abi. Kas läheme teele? – Võtame vastu reisimise õnnistusrituaali. Kas on saabunud nimepäev ja tahaksime eriliselt palvetada oma taevase eestkostja poole? – Tellime talle palveteenistuse. Kas algab uus õppeaasta ja meie lapsed lähevad kooli? – Sooritame noorukite koolitee õnnistustalituse. Kas Issand kuulis meie palvet ja tahame Talle tänu avaldada? – Teenime tänupalveteenistuse.
Lisaks isiklikele (tellitavatele) palveteenistustele toimuvad ka avalikud ühispalve teenistused. Kirikul on palju selliseid – näiteks veepühitsuslik ja uusaasta palveteenistus; tormise ilma ajal või vihma palumise (põua ajal) palveteenistus; palveteenistused kurjadest vaimudest ja joomatõvest vaevatute eest; pidulikud palveteenistused Suure Paastu esimesel pühapäeval (Õigeusu võidupüha) ning Kristuse Sündimise pühal (1812. aasta võidu mälestuseks)...
Palveteenistustel pöördume Issanda Jeesuse Kristuse, Tema Ülipüha Jumalasünnitaja või pühakute poole. Tänupalveteenistused on adresseeritud Issandale. Kui tellime palveteenistuse küünlapoes, anname sedeli nende inimeste nimedega, kelle eest (või kelle soovil) teenistus toimetatakse.
Mõnikord inimene, kes tellib palveteenistuse (molebeni), ei jää ootama selle toimumist ja lahkub kirikust, jättes vaid oma sedeli. Issand võtab vastu igasuguse ohvri, kuid palju tõhusam on palvetada üheskoos preestriga, selle asemel et jätta kogu palumine ainult tema hooleks, et ta meie eest Jumalat anuks.
Mõnikord lisatakse palveteenistusele akafiste või kaanoneid. Sageli preestrid, lõpetades talituse, võidavad palvetajaid pühitsetud õliga ja piserdavad neid püha veega.
Meie usu järgi annab Issand oma abi üsna pea pärast palveteenistust. Seetõttu ei maksa seda pühatoimingust kuritarvitada, tellides sama asja pärast palveteenistust korduvalt (erandiks on vaid palve haigete eest ning tõotuse alusel palveteenistused).

(K. Slepinin „Õigeusu alused“ - К. Слепинин «Азы православия»)