Õigeusu teoloogias mõistetakse sakramentidena neid pühi toiminguid, milles toimub Jumala ja inimese kohtumine ning kus kõige täielikumalt — nii palju, kui see maises elus võimalik on — teostub meie ühinemine Temaga. Sakramentides laskub Jumala arm meie peale ning pühitseb kogu meie olemust – nii hinge kui ka ihu –, liites selle Jumalikku loomusse, elustades, jumalikustades ja luues meid uuesti igaveseks eluks. Sakramentides saame kogeda taevast ja maitsta ette Jumala Riiki, kuhu täielikult siseneda (st päriselt selle sees olla ja seal elada) on võimalik alles pärast surma.

Praegusel ajal on Õigeusu Kirikus levinud arusaam, et sakramentideks loetakse Ristimise, Euharistia, Salvimise, Patutunnistamise, Vaimulikku ametisse pühitsemise, Abielu ja Õlitamise sakramenti; kõiki teisi pühatoiminguid loetakse kommeteks. Samas tuleb silmas pidada, et õpetus seitsmest sakramendist, mida leiame dogmaatilise teoloogia õpikutest, on üle võetud ladinlikust skolastikast; sealt on tulnud ka eristus „sakramendid“ ja „kombed“. Idapoolne (õigeusu) kirikuisade mõte ei keskendunud sakramentide rangelt fikseeritud arvule ega seadnud eesmärgiks neid kokku lugeda. XV sajandil räägib püha Siimeon Thessalonikist seitsmest sakramendist, kuid samas toonitab ta mungapühitsusi sakramentaalset tähendust. Tema kaasaegne, metropoliit Ioasaf Efesosest, kirjutab: „Ma arvan, et kiriklikke sakramente pole mitte seitse, vaid rohkem,“ ning loetleb neid kümme, lisades sinna munkade pühitsemise, matuseteenistuse kord ja kiriku pühitsemise kord.

Iga sakramendi tegelik Toimetaja on Jumal ise. Ristimistalitusel ütleb preester: „Ristitakse Jumala sulane...“, rõhutades, et mitte tema ise, vaid Issand sooritab sakramendi. Milaano püha piiskop Ambrosius on öelnud: „Ristijaks pole Damasus, Peetrus, Ambrosius ega Gregorius. Meie täidame oma toimingut teenijatena, aga sakramentide mõju oleneb Sinust. Pole inims võimuses jagada jumalikke ande – see on Sinu and, Issand.“

Ristimise sakrament on Kiriku kui armuriigi „uks“, millest saab alguse kristlik elu. Ristimine on piirjoon, mis eraldab Kristuse Ihu liikmeid teistest inimestest, kes jäävad väljapoole seda Ihu. Ristimises „rüütab“ inimene end Kristusesse, nagu ütleb apostel Paulus – seda salmi lauldakse hetkedel, kui ristitavad teevad ringkäigu ristimisnõu (kupeli) ümber: „Kõik, kes te olete Kristusesse ristitud, olete Kristusega rõivastatud“ (Gl 3:27). Ristimises sureb inimene patusele elule ja tõuseb uude vaimsesse ellu. Sellest kõneleb ka katkend apostli kirjast, mida loetakse Ristimise sakramendi teenistuskorras: „Me kõik, kes me oleme Kristusesse Jeesusesse ristitud, oleme ristitud Tema surmasse. Me oleme siis koos Temaga maha maetud läbi ristimise surmasse, et otsekui Kristus on äratatud üles surnuist Isa kirkuse läbi, nõnda võime ka meie käia uues elus. … Kui me oleme koos Kristusega surnud, siis usume, et me ka elame koos temaga, teades, et Kristus, olles üles äratatud surnuist, enam kunagi ei sure; surm ei valitse teda enam… Nõnda arvestage ka teie endid olevat surnud patule, aga elavat Jumalale Kristuses Jeesuses“ (Rm 6:3–11).

Ristimise sakrament on seatud Issanda enda, Jeesuse Kristuse, poolt: „Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse“ (Mt 28:19). Kristuse korraldus hõlmab ka sakramendi teenistuskorra põhialuseid: eelnevat õpetamist, ilma milleta ei saaks usk olla teadlik, seejärel vette kastmist (kreeka sõna baptismos tähendab sõna-sõnalt „kastmist“) ning valemit „Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel“. Algkirikus toimus Ristimine vee alla kastmise teel (vrd Ap 8,38: „nad läksid mõlemad vette“). Varaseimal ajal eelistati nn. „elavat vett“, s.o voolavat (jõge) seisva (järve) vee asemel. Ent juba üsna varakult hakati kirikute juurde rajama baptisteeriume – spetsiaalseid basseine (ristimisnõu), kus ristiti kastmisega. Valamise või piserduse praktika on hilisem. Samas lubati ka iidsetel aegadel erandolukordades (nt ristitava haiguse puhul) Ristimist valamisega. „Vaimulikus heinamaas“ („Луг духовный“, Блаженный Иоанн Мосх) on koguni kirjeldatud juhtumit, kus Ristimine toimus mitte veega, vaid liivaga: rändurid olid keset kõrbe, surmaoht lähedal, ent vett polnud kusagil.

Konstantinuse ajastul (4. saj) oli levinud eelkõige täiskasvanute ristimine, sest just teadlikku sakramendi vastuvõtmist peeti väga oluliseks. Samas on ka väikelaste ristimise praktika sama iidne – apostlid ristisid terveid perekondi, kuhu kuulusid ka lapsed (vrd Ap 10:48 Korneliuse koos kogu ta perega ristimine). Kartaago Kirikukogu (4. saj) 124. reegel kuulutab anateemasse need, kes eitavad väikelaste ja vastsündinute ristimise vajalikkust.

Mis puutub usku kui sakramendi toime peamist tingimust ("Kes usub ja on ristitud, see päästetakse, aga kes ei usu, see mõistetakse hukka" – Mk 16,16), siis imikute ristimise puhul lausuvad usutunnistuse nende eest vastselt vastuvõtjad (ristivanemad). Just nemad võtavad endale kohustuse kasvatada lapsi usus ja aidata neil oma Ristimisest teadlikult aru saada. Lapsuke, kes võtab vastu sakramendi, ei suuda loogiliselt mõtestada seda, mis temaga toimub, ent tema hing on täiesti suuteline vastu võtma Püha Vaimu armu. "Ma usun," kirjutab püha Simeon Uus Teoloog, "et ristitud lapsed pühitsetakse ja hoitakse Kõigepühama Vaimu kaitse all ning et nad on Kristuse vaimuliku karja lambad ja valitud tallekesed, sest nad on märgitud eluksandva Risti pitseriga ning vabastatud saatana türanniast." Siiski antakse imikutele Jumala arm nagu tulevase usu tagatis, justkui seeme, mis külvatakse mulda. Kuid selleks, et seemnest kasvaks puu ja kannaks vilja, on tarvis nii vastuvõtjate (ristivanemate) kui ka suuremaks kasvava lapse enda vaeva.

Iidses Kirikus ei toimetatud Ristimist mitte igapäevaselt, niipea kui ilmus soovijaid (nagu see toimub tänapäeval), vaid ainult suurte pühade ajal, eriti ülestõusmispühal. Ristimisele eelnesid pikad kuud (mõnikord isegi aastad) eelnevat õpetamist: Ristimiseks valmistuvad inimesed käisid kirikus ja kuulasid piiskopi või preestri loenguid, mis avasid neile kristliku elu sisu. Usuõppijad, kes valmistusid Ristimiseks – neil lubati viibida jumalateenistustel, kuid Liturgia ajal pidid nad pärast Evangeeliumi lugemist ja jutlust kirikust lahkuma (just sellest ajast on pärit liturgiline hüüatus: „Usuõppijad, minge välja!“), sest Euharistia sakramendist, s.t. Kristuse Ihu ja Vere osasaamisest, tohtisid osa saada ainult usklikud. Ettevalmistav õpetus lõppes Kannatustenädalal. Tavaliselt toimus Suurel Reedel saatana lahtiütlemine ja usutunnistuse avaldamine (nagu ütleb püha Johannes Kuldsuu, „leping Kristusega“), aga Suurel Laupäeval, vahetult pärast õhtust Liturgiat, toimus Ristimine ise. Ka tänapäevane ülestõusmispüha jumalateenistus kannab endas märke tollest iidsest seotusest Ristimise teenistuskorraga: öine ristikäik ümber kiriku oli kunagi äsja ristitud usklike ringkäik – neil oli seljas valge rõivas ja käes põlev küünal –, ning kirikusse sisenedes kõlas neile rõõmuhüüd: „Kristus on üles tõusnud!“

Kuigi pikemaajalist usuõpetust tänapäeval enamasti ei rakendata, on selle vajalikkus eriti täiskasvanute ristimise puhul ilmne: enne ristimist on vaja õpetada. Praktikas peab preester enne sakramendi algust lühikese vestluse, selgitades usu põhitõdesid. Ristimise teenistuskorras on säilinud usuõpetuse ja saatana väljaajamise (eksortsismi) palved, mille järel toimub ristimisaluse (või vastuvõtja, s.t. ristivanema) pidulik loobumine saatanast ning usu tunnistamine Kristusesse. Seejärel pühitsetakse vesi, võideldakse õliga ning toimub kolmekordne vette kastmine sõnadega: „Jumala sulast (nimi) ristitakse Isa nimel, aamen. Ja Poja nimel, aamen. Ja Püha Vaimu nimel, aamen.“
Kohe pärast vettetõmbavat kastmist toimub Salvimise sakrament, seejärel järgneb kolmekordne ringkäik ümber ristimisnõu koos lauluga „Kõik, kes te olete Kristusesse ristitud…“ („Елицы во Христа крестистеся“). Ristimise teenistuskord lõpeb Apostli ja Evangeeliumi lugemisega, juuste sümboolse äralõikamisega ning vastristitu Kirikuga ühendamine. Kohe või lähinädalail pärast Ristimist läheb äsja ristitu, olenemata east, Pühadest Andidest osasaamisele. Erinevalt Rooma Kirikust, kus Salvimine (konfirmatsioon) ja esimene osadus toimub seitsmenda eluaasta paiku, laseb Õigeusu Kirik lapsi neil sakramentidel osaleda juba kõige varasemast east, et mitte jätta neid ilma elavast, kuigi mitte veel lõplikult teadvustatud, ühinemisest Kristusega.

Ristimise sakrament toimetatakse inimesele vaid ühe korra kogu elu jooksul. Ristimises saab inimene vabaks pärispattust ning talle antakse andeks kõik isiklikud patud. Ent Ristimine on vaid esimene aste hinge tõusus Jumala poole, ja kui sellele ei järgne kogu elu uuendamist, vaimset ümberkujunemist ja otsustavat loobumist „vana inimese“ tegudest, siis ei kanna see vilja. Jumala arm, mis Ristimises on antud nagu tagatis või seeme, hakkab tärgates inimeses kasvama ja avalduma mitmel viisil tema elu jooksul vaid siis, kui ta pöördub siiralt Kristuse poole, elab Kiriku rüpes ja täidab käske. Kui aga Ristimine jääb üksnes vormitäiteks, traditsiooni või moe järgimiseks, ja inimene jätkab elu otsekui pagan või uskmatuna, kaotab ta kõik selle sakramendi viljad, eraldab end Kristusest ning arvab end ise Kirikust välja.

Salvimise seadmine ulatub tagasi apostlite aegadesse. Algkirikus sai iga äsja ristitud kristlane Püha Vaimu anni ja õnnistuse, kui apostel või piiskop pani talle käed peale.
See käte pealepanek oli Nelipühi jätk, kuna andis edasi Püha Vaimu ande. Hiljem, kui kristlaste hulk kasvas nii suureks, et iga uue kristlase isiklik kohtumine piiskopiga muutus võimatuks, asendati käte pealepanek Salvimisega. Õigeusu Kirikus toimetab Salvimist küll preester, kuid mürr (püha lõhnav õli) valmistab piiskop. Mürr keedetakse mitmesugustest ainetest (võib olla kuni 64 koostisosa: oliiviõli, palsam, vaigud ja muud lõhnavad ained) ning nüüdsel ajal on õigust seda valmistada ainult autokefaase Kiriku pea (patriarh või metropoliit). Moskvas näiteks sooritab Moskva ja Kogu Venemaa patriarh mürrikeetmise korra kord mitme aasta järel ning jagab seejärel pühitsetud mürr kogudustesse, nii et patriarhi õnnistuse saavad kõik, kes Kirikuga liituvad.

Nii nagu ka Ristimise arm, peab Salvimisel saadav Püha Vaimu and olema mitte lihtsalt passiivselt vastu võetud, vaid aktiivselt teostatud. Just selles mõttes ütles Saarovi vaga Serafim, et kristlase elu eesmärk on „Püha Vaimu omandamine“. Jumalik Vaim on meile antud tagatisena, kuid Ta tuleb alles „soetada“, see tähendab omandada, Tema valdamisse astuda. Püha Vaim peab meis vilja kandma. „Aga Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus… Kui me elame Vaimus, siis käigem ka Vaimus!” ütleb apostel Paulus (Gl 5:22-25). Kõigil sakramentidel on mõte ja nad on päästvad vaid siis, kui kristlase elu vastab kingile, mille ta saab.

„Sakramentide sakrament“ Õigeusu Kirikus on püha Euharistia. See on Kiriku südamik, selle alus ja vundament, ilma milleta oleks Kiriku olemasolu mõeldamatu.

Euharistia sakramendi seadis Kristus sisse Viimsel Õhtusöömaajal, millest jutustavad kõik neli evangelisti ning samuti apostel Paulus: „Sest mina olen Issandalt saanud, mida ma olen andnud teilegi: et Issand Jeesus sel ööl, mil tema ära anti, võttis leiva, tänas, murdis ja ütles: „Võtke, sööge, see on minu ihu, mis teie eest antakse. Tehke seda minu mälestuseks!” Selsamal kombel võttis ta ka karika pärast õhtusöömaaega ja ütles: „See karikas on uus leping minu veres. Nii sagedasti kui te sellest joote, tehke seda minu mälestuseks!” Sest iga kord, kui te seda leiba sööte ja karikast joote, kuulutate teie Issanda surma...” (1Kr 11:23–26). Viimane Õhtusöömaaeg, mille Kristus pidas koos õpilastega, näis väliselt olevat vanatestamentlik paasasöömaaeg, kus Iisraelis kogunes iga pere liikmetega sööma ohvriks toodud tallekest. Kui tavaline paasasöömaaeg oli perekondlik õhtusöök, siis Viimsel Õhtusöömaajal osalesid Kristuse õpilased – mitte Tema lihased sugulased, vaid see „perekond“, millest sai hiljem Kirik, ja ohvrilamba asemel oli Kristus ise, kes andis ennast ohvriks „kui laitmatu ja puhta Talle ... ette määratud küll enne maailma rajamist“ inimeste päästmiseks (1Pt 1:19–20). Selle õhtusöömaja ajal Kristus muutis leiva ja veini oma Ihuks ja Vereks, jagades neist osa jüngritele ning andes neile käsu seda sakramenti Tema mälestuseks toimetada. Ning pärast Kristuse ristilöömist ja Ülestõusmist hakkasid õpilased igal nädalal esimesel päeval – nn „päikesepäeval“, mil Kristus üles tõusis – kogunema „leivamurdmiseks“.

Algselt oli Euharistia õhtusöök, mida saatsid Pühakirja lugemine, psalmide laulmine, jutlus ja palve. Mõnikord vältas see terve öö. Aja möödudes, kui kristlaskogukonnad kasvasid, muutus Euharistia õhtusöömaajast jumalateenistuseks.
Varaseimad euharistilise teenistuse elemendid on Pühakirja lugemine, palved kõigi inimeste eest, rahu suudlus, tänu Isale (millele rahvas vastab „aamen“) ning leivamurdmine, s.t Pühadest Andidest osasaamine. Iidsetel aegadel võis igal kristlikul kogukonnal olla oma euharistlik kord, kuid eelmainitud elemendid esinesid kõigis teenistuskordades. Jeruusalemma Kirikus kasutati apostel Jaakobuse liturgiat, Aleksandria Kirikus – apostel Markuse oma, Antiookia Kirikus – vagad Basileios Suure ja Johannes Kuldsuu liturgiaid; armeenlased kasutasid püha piiskop Gregorius (Armeenia valgustaja) liturgiat, kopti Kirikus olid levinud püha Aleksandria Kürillos ja Gregorios Teoloogi liturgiad, Lääne Kirikus – pühad Milaano Ambrosius ja Gregorius Dialogus, ning lisaks veel hulk teisi. Kõik need liturgilised kord ei ole tegelikult nende autorite looming, kelle nimesid nad kannavad, kuigi mõnel juhul võivad nad vaimselt või isegi tekstiliselt ulatuda tagasi nimetatud pühade isikuteni. Järk-järgult toimus õigeusu idas euharistliku korra ühtlustumine, nii et 12. sajandiks sai kõikjal valdavaks Basileios Suure ja Johannes Kuldsuu liturgiate kasutamine, samas kui teised liturgiad jäid käibelt kõrvale. Õigeusu Kirikus toimetatakse püha Basileios Suure liturgiat aastas kümnel korral, peamiselt suurte pühade ajal või nende eel. Püha Johannes Kuldsuu liturgiat teevad õigeusklikud aasta läbi, v.a. Suure paastu nädalamaisel argipäevadel. Kuid kolmapäeviti ja reedeti Suure paastu ajal peetakse Ennepühitsetud Andide liturgiat (mitte-euharistlikku), mida seostatakse nimega Gregorios Dialogus, Rooma paavst.

Õigeusu Kiriku õpetuse järgi on Euharistia ainus tõeline Toimetaja Kristus ise: Tema on nähtamatult kohal kirikus ja tegutseb preestri kaudu. Õigeusklike jaoks pole Euharistia pelgalt sümboolne tegevus, mida tehakse Viimse Õhtusöömaaja mälestuseks, vaid sama Viimane Õhtusöömaaeg, mida Kristus iga päev uuendab ning mis katkematult, alates sellest paasapühade ööst, mil Issand istus lauas koos oma õpilastega, jätkub Kirikus. „Võta mind täna vastu Sinu püha õhtusöömaaja osalisena, oh Jumala Poeg“ lausub igaüks, kes läheneb Pühadest Andidest osasaamisele. Mitte ainult Viimane Õhtusöömaaeg, vaid ka Kristuse ohver Kolgatal uueneb igal Liturgial: „Sest Kuningate Kuningas ja Isandate Isand tuleb end ohvriks tooma ja andma usklikele toiduks,” - nagu öeldakse Suure Laupäeva liturgias.
Õigeusu Kirik usub kindlalt, et Euharistias saavad leib ja vein Kristuse tõeliseks Ihuks ja Vereks, mitte ainult sümboolseks Tema Ihu ja Vere kujutiseks. Kõik iidsed liturgilised kord toonitavad, et euharistlik leib ja vein on: „kõige ausam Ihu ja veri“ meie Issanda Jeesuse Kristuse (püha Basileios Suure liturgia), „üks ja seesama Ihu ja Veri meie lunastuseks“ (püha Gregorios Teoloogi liturgia), „püha Ihu ja kallis Veri Kristuse“ (apostel Jaakobuse liturgia), „tõeline Ihu ja tõeline Veri Kristuse“ (Armeenia Kiriku liturgia), „kõige püham Ihu ja Veri Jumala Poja“ (Rooma liturgia). Ja Kristus ise ütleb: „Minu liha on tõeline roog ja minu veri on tõeline jook. Kes minu liha sööb ning minu verd joob, see jääb minusse ja mina temasse.“ (Jh 6:55–56). Uskliku ühinemine Kristusega Euharistias ei ole üksnes sümboolne ega kujundlik, vaid tõeline, reaalne ja kõikehõlmav. Nii nagu Kristus tungib oma jumalikkusega leiva ja veini olemusse, täites need oma Jumalusega, nii siseneb Ta ka inimesse, täites tema ihu ja hinge oma eluks tegeva kohalolu ning jumaliku energiaga. Euharistias saame, nagu Pühad Isad ütlevad, „üheks ihuks“ Kristusega, kes tuleb meisse otsekui Neitsi Maria üska.
Väljaspool Euharistiat pole ei päästet, ei jumalustamist, ei tõelist elu ega ülestõusmist igavikus: „Kui te ei söö Inimese Poja liha ega joo tema verd, ei ole teie sees elu. Kes minu liha sööb ning minu verd joob, sellel on igavene elu ja mina äratan ta üles viimsel päeval“ (Jh 6:53–54). Seetõttu soovitasid Pühad Isad kristlastel mitte kunagi eemale hoida Euharistiast ning olla Pühadest Andidest osasaamist nii sageli kui võimalik. Kaheksanda Apostlite reegli järgi — need, kes ilma mõjuva põhjuseta pikalt ei osalenud Euharistias, jäid Kirikust ilma: „Usklikud, kes ei jää pühasse osadusse, tuleb ära lõigata kui need, kes toovad kogudusse korratust.” Mitte ainult varakristlikul ajal, vaid ka hilisemal perioodil kutsusid paljud pühad isikud üles sagedasele osadusele. Nii 19. sajandil ja 20. sajandi algul tegi seda näiteks Kroonlinna püha õigeusklik Joann, kes pidas igapäevaselt Liturgiat ja andis tuhandetele inimestele Pühadest Andidest osa. Harva, ainult suurte pühade või paastuaegade (või lausa kord aastas) Pühadest Andidest osadusele minek on kirikuloos kujunenud sel ajal, kui euharistliku vagaduse vaim kirikus nõrgenes. Mõned kristlased hakkasid Pühadest Andidest osasaamist vältima omaenese „väärimatuse“ pärast (nagu oleks nad harva osadust vastu võttes muutunud justkui „väärilisemaks“), teiste jaoks aga muutus osadus formaalsuseks – „religioosseks kohuseks“, mis tuli täita. Nii oli näiteks 19. sajandi Venemaal igaühel kohustus võtta vähemalt kord aastas osa Pühadest Andidest, et näidata üles oma usklikkust ja „usaldusväärsust“. Aga kui keegi soovis seda teha sagedamini, võis teda kahtlustada lausa väärõpetues.
Küsimus sellest, kui sageli on tarvis Pühadest Andidest osa saada, kerkis Venemaal 20. sajandi alguses tugevalt esile, kui käis ettevalmistus Vene Õigeusu Kiriku kohalikuks kirikukoguks. Soovitati naasta varakristliku kombe juurde, kus Pühadest Andidest osa saadi igal pühapäeval. Samuti toonitati, et inimene pole mitte kunagi „seda suurt sakramenti väärt“, sest kõik inimesed on patused, ent just seetõttu ongi Euharistia antud meile – et me, Kristusega ühte heites ja Temaga liitudes, võiksime muutuda puhtamaks ja enam Jumalat väärt.

Vene Kirikus on tavaks võtta Pühadest Andidest osa tühja kõhuga, sest inimese ihu peab eelnevalt olema puhastatud paastuga; lisaks eelneb osadusele reeglina ka piht.
Kõik ettevalmistusreeglid Euharistia vastu võtmiseks on seatud selleks, et sakramendile lähenedes mõistaks inimene oma patusust ja võtaks sellest osa sügava patutunnistamise tundega. Enne osadust lausub preester (koos kogu rahvaga), korrates püha apostel Pauluse sõnu, et ta ise on „esimene patuste seas“: „Ma usun, Issand, ja tunnistan, et Sina oled tõesti Kristus, elava Jumala Poeg, kes tulnud maailma päästma patuseid, kelle seast esimene olen mina.“ Ainult sügav teadvustamine oma täielikust vääritusest muudab inimese Pühade Andide vastuvõtmiseks väärt. Teadvus enda patust ei takista kristlasel kogeda Euharistiat kui püha ja rõõmuallikat. Euharistia on oma olemuselt pidulik Tänuohver, mille põhitooniks on Jumala ülistus. Pole juhus, et Suure paastu nädalamaisel (tavalisel tööpäeval) ei toimetata üldse täisliturgiat: nende päevade kurblik meeleolu ei sobi kokku euharistlike palvete võiduka iseloomuga. See on Euharistia paradoks ja saladus: selle juurde tuleb astuda patutunnistamise vaimus, ent samas ka rõõmsa südamega – patutunnistamisega tulenevalt meie väärtusetuse mõistmisest ja rõõmuga, et Issand Euharistias meid puhastab, pühitseb ning jumalikustab, muutes meid „vääriliseks“ hoolimata meie vääritusest. Euharistias ei muudeta mitte ainult leib ja vein Kristuse Ihuks ja Vereks, vaid ka osasaaja ise muudetakse „vanast inimesest“ uueks, vabastatakse patukoormast ning valgustatakse Jumalikust valgusest.

„Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!“ (Mt 3:2) – nende Ristija Johannese sõnadega alustas oma kuulutustööd ka Jeesus Kristus (Mt 4:17). Kreeka sõna metanoia („patutunnistamine“) tähendab sõna-sõnalt „mõtteviisi muutust“. Kristuse kuulutus oligi üleskutse radikaalsele muutusele: mõtte- ja eluviisi muutmisele, mõistuse ja tunnete uuendamisele, loobumisele patustest tegudest ja mõtetest ning inimese sisemisele uuendamisele.

Patutunnistamise sakrament, mida nimetatakse ka piht, on Kirikus seatud juba väga varasel ajal. Apostlite tegude raamatus öeldakse, et „paljud nendest, kes olid saanud usklikuks, tulid (apostlite juurde) ning tunnistasid ja rääkisid oma tegudest“ (Ap 19:18). Just piht sai alguse endiste paganate kristlikust elust. Mõnikord kasutati koguni avalikku pihti terve koguduse ees (5. sajandiks see komme kadus) või mitme preestri ees, ent sagedamini oli pihitegu salajane. Kristlikus traditsioonis nähakse Kirikus vaimset haiglat, pattu kui haigust, pihti kui ravi ja preestrit kui arsti: „Sa oled teinud pattu? Mine kirikusse ja tunnista oma pattu… Siin on arst, mitte kohtunik; siin kedagi ei mõisteta hukka, vaid igaüks saab pattude andeksandmise,“ - ütleb püha Johannes Kuldsuu. Pihti korras on säilinud sõnad: „Ole tähelepanelik, sest oled astunud haiglasse, et sa siit tervendamata ei lahkuks.“ Patt on inimese langemine või eksimine; piht aitab tal üles tõusta ja õigele teele tagasi pöörduda.
Kristlasele on kõik patud Ristimises andeks antud. Ent "pole ühtki inimest, kes elaks ega teeks pattu", seega teeb ta ka pärast Ristimist uusi eksimusi, mis ladestuvad tema hinge kui mustus ja saast ning röövivad talt täiusliku elu Jumalas, sest miski ebapuhas ei suuda astuda osadusse Kõigepuhtama Jumalaga. Pühad Isad nimetasid patutunnistamist "teiseks ristimiseks", rõhutades selle puhastavat, uuendavat ja värskendavat mõju: "Patutunnistamine on Ristimise uuendus. Patutunnistamine on leping Jumalaga, mis hõlmab elu parandamist... Patutunnistamine on leppimine Issandaga heade tegude kaudu, mis on vastupidised endistele pattudele. Patutunnistamine on südametunnistuse puhastamine" (Johannes Redelikirjutaja).

Piht on suunatud Jumalale ning preester on pelgalt „tunnistaja“, nagu öeldakse selle sakramendi teenistuskorras. Miks on tunnistajat vaja, kui võiks patte tunnistada otse Jumalale? Kirik pidi kindlasti arvestama subjektiivse teguriga: paljud ei häbene Jumalat, sest ei näe Teda otse, ent inimese ees patte üles tunnistada on häbi. See on päästev häbi, mis aitab patust vabaneda. Lisaks on preester vaimulik juhendaja, kes aitab leida õige viisi patuga võitlemiseks. Piht ei piirdu vaid pattude üleslugemisega, see hõlmab ka preestri nõuannet ning mõnikord patuparandust (epiteemia) – “karistust“ või kõlbelist juhist patu ravimiseks.
Preester on saanud Jumalalt meelevalla kuulutada Tema nimel pattude andeksandmist. Issand Jeesus Kristus ütles apostlitele: „Kõik, mis te iganes kinni seote maa peal, on seotud ka taevas, ja mis te iganes lahti päästate maa peal, on lahti päästetud ka taevas“ (Mt 18:18). See „seotamise ja päästamise“ võim läks – nagu Kirik usub – apostlitelt üle nende järglastele, piiskoppidele ja preestritele.
Sellest ajast, kui igal Liturgial toimuv usklike Pühadest Andidest osasaamine lakkas olemast tavaline ning asendus harva- või kord‑aastas Pühadest Andidest osasaamisega, sai patutunnistamise sakrament loomulikult usklike Pühadest Andidest osasaamise eeldustalituseks.

Inimene loodi kerge, puhta, kadumatuks ja surematuks kehaks. Pärast pattulangemist kaotas see keha oma varasema seisundi, muutudes mateeriapõhiseks, kadumisele ja surmale allutatud ihuks. Inimene, nagu ütleb püha Gregorios Teoloogi, „riietus nahksetesse rõivastesse – raskesse lihasse, ja sai surelikuks“. Nii tulid haigused inimese ellu. Kiriku õpetuse järgi peituvad kõigi haiguste algpõhjused inimese üldises patustuses: patt sisenes tema olemusse justkui saatana mürk, roojastades ja mürgitades seda. Kui aga surm on patu tagajärg („täideviidud patt sünnitab surma“; Jk 1:15), siis on haigus patu ja surma vahele jääv seos, mille järel tuleb surm. Kuigi kõigi haiguste otsesed põhjused võivad olla erinevad, on neil üks ühine juur – inimese olemuse kaduvus pärast pattulangemist. Seepärast, nagu arutleb vaga Siimeon, on inimese loomusele vaja tõelist arsti, kes võiks ta kaduvuse haigusest terveks ravida – ja see arst on Kristus.

Haigete abistamiseks eksisteeris juba apostlikul ajal sakrament, mis sai hiljem nimetuse Õlitamise sakrament. Sellest kõneleb apostel Jaakobus oma kirjas: „Kui keegi teie seast on haige, siis ta kutsugu kogudusevanemad enese juurde ja need palvetagu tema kohal teda õliga võides Issanda nimel. Ja usupalve päästab tõbise ja Issand tõstab ta üles, ja kui ta on pattu teinud, siis antakse talle andeks“ (Jk 5:14–15). On ilmne, et jutt ei käi tavapärasest õliga määrimisest, mida praktiseerisid juudid, pidades õli lihtsalt ravivahendiks, vaid erilisest kiriklikust sakramendist, sest tervendav toime omistatakse siin mitte õlile, vaid „usupalvele“, mida sooritavad preestrid.
Peamiselt on Õlitamise sakrament Idakirikus säilitanud just need põhilised jooned, millele viitab apostel Jaakobus: seda toimetavad seitse preestrit (praktikas on tihti vähem – kaks või kolm), loetakse seitse Apostli ja Evangeeliumi pühakirjalõiku, tehakse seitse korda haige õliga võidmist ning loetakse lahenduspalve. Kirik usub, et Õlitamise sakramendis antakse haigele, järgides apostel Jaakobuse sõnu, pattude andeksandmine. See aga ei tähenda sugugi, et Õlitamine võiks asendada pihti – tavaliselt toimetatakse see sakrament just pärast patutunnistamist ja Pühadest Andidest osasaamist. Suhtumine, et Õlitamine kuidagi „täidab“ pihti, on vastuolus mõlema sakramendi mõtte ja olemusega. Veelgi enam moonutab tervendava sakramendi – milleks võib Õlitamist nimetada – tähendust vaade, kus seda mõistetakse kui surmaeelset talitust või "viimast võidmist".

Ülempresbüter Aleksandr Šmeman ütleb: „Inimese tõeline tervenemine ei seisne tema füüsilise tervise – ajutises! – taastamises, vaid pigem tema arusaama, otsekui olemise muutmises haigusest, kannatustest ja surmast... Sakramendi eesmärk on muuta neid mõistmisi ja nende vastuvõttu, võtta haigus ja kannatused vastu kui Kristuse kannatuste andi, mille Tema on muutnud võiduks.“
Selles mõttes võib öelda, et Õlitamine ühendab haige Kristuse kannatustega ja muudab haiguse ise inimesele päästvaks ning hinge surmast tervendavaks vahendiks. Paljud pühakud võtsid neile antud haigused tänuga vastu, nähes selles võimalust vabaneda tulevase ajastu kannatustest. Kiriku õpetuse järgi püüab Jumal alati pöörata kurja heaks: haigus, mis iseenesest on kurjus, võib osutuda inimesele heaks, kui ta selle läbi ühineb Kristuse kannatustega ja tõuseb uueks eluks. Teada on juhtumeid, kus haigus sundis inimest loobuma patuselust ja asuma patutunnistamise teele, mis juhib Jumala poole.

Mehe ja naise vaheline armastus on üks tähtsamaid teemasid Piibli kuulutuses. Nagu Jumal ise 1. Moosese raamatus ütleb: „Seepärast jätab mees maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole, ja nemad on üks liha“ (1Ms 2:24). Oluline on märkida, et abielu on Jumala poolt seatud juba Paradiisis, s.t. see ei ole pattulangemise tagajärg. Piibel jutustab abielupaaridest, kellel oli eriline Jumala õnnistus, mis ilmnes rikkalikus järglaste paljunemises: Aabraham ja Saara, Iisak ja Rebekka, Jaakob ja Raahel. Armastus on ülistatud ka Saalomoni Laulude Laulus — teoses, mis hoolimata Pühade Isade allegoorilistest ja müstilistest seletustest säilitab ikkagi ka oma otsese, sõnasõnalise tähenduse.
Kristuse esimeseks imeks oli vee muutmine veiniks Kaanas Galileas toimunud pulmapeol, mida pühade isade traditsioon mõistab kui abielu õnnistamist: „Me kinnitame,“ ütleb Aleksandria Kürillos, „et Tema (Kristus) õnnistas abielu Temale kohase majapidamise järgi, mille alusel Ta sai inimeseks ja läks… Kaanasse Galileas pulmapidule (Jh 2:1–11).“
Abielus toimub inimese muundumine: üksilduse ja endassesulgunud oleku ületamine, isiksuse avardumine, täiendamine ja terviklikustumine. Protopreestri Joann Meyendorffi sõnul seisneb kristliku abielu põhiolemus selles, et „kristlane on kutsutud juba selles maailmas kogema uut elu, saama Taevariigi kodanikuks – ja abielu kaudu on see talle võimalik. Nõnda lakkab abielu olemast vaid ajutiste loomulike ajendite rahuldamine... Abielu on kahe inimese ainulaadne liit armastuses, kahe inimese, kes võivad ületada omaenda inimliku loomuse ning saada ühendatuks mitte vaid „teineteisega“, vaid ka „Kristuses“.“ Teine väljapaistev vene hingekarjane, preester Aleksander Jeltsaninov, räägib abielust kui „pühendamisest“ või „müsteeriumist“, milles toimub „inimese täielik muutus, tema isiksuse avardumine, uued silmad, uus elu-aimdus, sündimine maailma uues täiuslikkuses.“ Kahe inimese armastusliidus toimub mõlema isiksuse avanemine, ühtlasi aga sünnib sellest armastuse viljana laps, kes muudab nende kahe ühte sulanud olendite hulga kolmeks. Jeltsaninov kirjutab: „...Abielus on võimalik inimest täielikult tundma õppida – see on tõeline ime: tunda, puudutada, näha teise isiksuse sügavust... Enne abielu justkui libiseb inimene üle elu, vaatleb seda kõrvalt, ent alles abielus sukeldub ta ellu, sisenedes sellesse teise isiksuse kaudu. See tõelise tunnetuse ja päriselu nautimine annab selle täielikkuse ja rahulolu tunde, mis teeb meid rikkamaks ja targemaks. Ning see täius avardub veelgi, kui meis, armastuses ühinenuis ja lepitatuis, sünnib kolmas – meie laps.“

Omistades abielule niivõrd erakordselt kõrge tähenduse, suhtub Kirik eitavalt nii lahutusse kui ka teise või kolmandasse abielusse, kui viimased ei tulene eriliselt tõsistest asjaoludest, näiteks ühe poole truudusetusest. Selline suhtumine toetub Kristuse õpetusele, kes ei tunnistanud Vana Testamendi ettekirjutusi lahutuse kohta (vrd Mt 19:7–9; Mk 10:11–12; Lk 16:18), tehes erandi vaid „liiderdamise“ (Mt 5:32) puhul. Just viimase juhtumi korral – samuti kui üks abikaasa sureb või mõnel muul erandjuhul – õnnistab Kirik ka teist ja kolmandat abielu.
Varakristlikul ajal ei olnud eraldi laulatuse teenistuskorda: mees ja naine tulid piiskopi juurde, said tema õnnistuse ning osalesid koos Liturgial, et võtta vastu Pühadest Kristuse Salvastest. See seos Euharistiaga on jälgitav ka kaasaegses Abielu sakramendi korras, mis algab liturgilise hüüatusega „Kiidetud olgu Kuningriik...“ ning sisaldab paljusid Liturgia palveid, Apostli ja Evangeeliumi lugemist ning sümboolset ühise veinipokaali jagamist.
Laulatusele eelneb kihluse talitus, kus peig ja pruut peavad kinnitama oma vabatahtlikku soovi astuda abielusse ning vahetama sõrmuseid.

Laulatus leiab tavaliselt aset kirikus pärast Liturgiat. Sakramendi käigus asetatakse pruutpaarile kroonid, mis sümboliseerivad kuningriiki: iga perekond on ju omamoodi väike kirik. Ent kroon on samuti märtruse sümbol, sest abielu ei tähenda pelgalt esimestes kuudes pärast pulmi valitsevat rõõmu, vaid ühist kõigi järgnevate murede ja kannatuste kandmist – seda igapäevast risti, mille raskus abielus lasub kahel. Ajastul, mil perekonna lagunemine on saanud tavapäraseks nähtuseks ning juba esimeste raskuste või katsumuste ilmudes on abikaasad valmis üksteist hüljates oma liidu katkestama, tuletab see märtrikroonide asetamine meelde, et abielu saab püsida vaid siis, kui ta ei rajane üürikesel, kergesti kustuval kirel, vaid valmidusel anda teise eest elu. Ning perekond saab olla kindlale alusele ehitatud maja, mitte liivale, üksnes siis, kui selle nurgakiviks on Kristus ise. Kannatusest ja ristist tuletab meelde ka tropaar „Pühad märtrid“, mida lauldakse sel ajal, kui peigmees ja pruut kolme kordi analoogist üheskoos ümber käivad.
Laulatusel loetakse Evan­geeliumi Kane Galilea pulmast. Selle lugemisega rõhutatakse Kristuse nähtamatut kohalolekut igas kristlikus abielus ning Jumala enese õnnistust abielusidemele. Abielus peab toimuma „vee“ — s.t maise, argise elu — ümbersünd „veiniks“, lakkamatuks ja igapäevaseks peoks, ühe inimese armastuse pidusöömaajaks teise vastu.

„Vaimulikku ametisse pühitsemise sakramendi“ mõiste all on koondatud kolm palvekorda, mis olemuslikult on igaüks iseseisev sakrament: need on piiskopi, preestri ja diakoni ametissepühitsemise korrad.
Piiskop valitakse Õigeusu Kiriku tava kohaselt munga hulgast. Preestrid ja diakonid võivad Õigeusu Kirikus olla nii munga- kui ka abieluseisuses, kuid abielu on lubatud üksnes enne vaimuliku ameti vastuvõtmist ning vaid üks kord – teistkordses abielus olevaid ei lubata vaimulikku teenistusse.

Algkirikus valiti kõik vaimulikku ametisse pürgijad rahva poolt, sest just rahvas osales Kiriku juhtimises ja kõigi tähtsamate küsimuste lahendamises. Näiteks püha Johannes Kuldsuu valiti Konstantinoopoli elanike poolt vastu tema enda tahtmist. Aja jooksul asendus selline kord järkjärgult praktikaga, kus piiskoppe ja preestreid valivad ainult kleeruse esindajad.
Vaimulikku ametisse pühitsemise sakrament on apostlite ajast peale toimetatud käte pealepanemisega (kr heirotonia). Kirikureeglite järgi pühitseb preestriks ja diakoniks piiskop, aga piiskopi pühitsemiseks on tarvis mitut piiskoppi (vähemalt kahte või kolme). Sakrament toimetatakse Liturgia ajal: piiskopi hirotoonia leiab aset pärast laulu „Püha Jumal“, preestri pühitsemine toimub pärast Suurt sissekäik ning diakoni pühitsemine pärast Euharistilist kaanonit. Piiskopiks pühitsemine on eriti pidulik: sellele eelneb valimise kord, mil pühitsetav annab tõotuse ja tunnistab oma usku. Liturgia ajal astub pühitsetav Kuninglikest ustest läbi Altari, kõnnib kolm korda ümber Altarilaua, suudeldes selle nurki, samal ajal kui lauldakse Laulatuse sakramendi tropareid.
Nende Laulatuse‐sakramendist pärit troparide laulmine ja kolmekordne ringkäik Altarilaua ümber kannavad eneses sügavat sümboolset tähendust: need osutavad, et piiskop või preester „kihlub“ oma karjaga otsekui peig pruudiga. Iidsetel aegadel ei tuntud praegu levinud tava, kus piiskop liigub ühest piiskopkonnast teise või preester vahetab kogudust. Üldiselt oli määramine piiskopkonda eluaegne. Näiteks Konstantinoopoli patriarh ei valitud Bizantionis teenivate piiskoppide hulgast, vaid preestrite (ning mõnikord lausa ilmikute) seast.

Õigeusu Kirik omistab vaimulikule ametile erakordselt kõrge tähenduse. Vaga Siluan Athoselt sõnade järgi on preesterlus ülimalt kõrge väärikus: „(Preestrid) kannavad endas nii suurt armu, et kui inimesed võiksid näha selle armu kirkust, oleks kogu maailm sellest hämmingus, ent Issand on selle varjanud, et Tema teenijad ei satuks uhkusesse, vaid pääseksid alandlikkuses... Väga suur isik on preester, kes teenib Jumala Altari ees. Kes teda solvab, solvab ka Püha Vaimu, kes temas elab… Kui inimesed näeksid, millises kirkuses preester teenib, langeksid nad selle nägemuse ees; ja kui preester ise näeks, missuguses taevases kirkuses ta seisab (oma teenistust pidades), püüaks ta suurte vaimulike pingutustega mitte millegagi solvata temas elavat Püha Vaimu armu.“ Õigeusklik rahvas suhtub suure aukartusega preestrisse kui Kristuse armu kandjasse: võttes vastu preestri õnnistuse, suudeldakse tavaliselt tema kätt kui Kristuse enese kätt, sest preester ei õnnista mitte omaenda, vaid Jumala väega. Teadmine vaimulikku ameti pühadusest ja kõrgusest on teistes konfessioonides sageli nõrgenenud. Mõnedes protestantlikes denominatsioonides näiteks erineb „vaimulik“ ilmikust vaid selle poolest, et tal on "licence to preach" (ametlik luba koguduses jutlustada).