Postimehe stuudios iguumenja Filareta: miks Pühtitsa klooster lükkab tagasi jurisdiktsiooni muutmise?
Pühtitsa kloostri iguumenja Filareta teatas kirjas Eesti võimudele, et planeeritavad muudatused Kirikute ja koguduste seaduses võivad viia kloostri sulgemiseni. Millised konkreetsed seadusemuudatused panevad kloostri oma tulevikku nii murelikult vaatama, selgitab iguumenja Filareta Postimehe stuudio saatejuhile kell 13.00.
– Kloostrit riigiga seotud juriidilistes vaidlustes esindavad advokaadid on palunud siseministril lõpetada kloostri nunnade jälitamine nende usuliste veendumuste pärast, mida nad ei saa muuta, ning mille muutmist neilt põhiseadus ei saa nõuda. Advokaatide sõnul on ainus viis õigusriigi säilitamiseks lubada nunnadel jääda oma usule truuks. Kui vaadata küsimust mitte juriidilisest, vaid kiriklikust vaatenurgast, siis kas hüpoteetiline jurisdiktsiooni muutus on tõesti vastuolus oma usule truuks jäämisega?
– Aastail 1923–1940 oli Eestis registreeritud ainult üks õigeusu kirik – Eesti Õigeusu Kirik, mis ei kuulunud VÕK koosseisu. Pühtitsa klooster jätkas sel ajal tegevust just selles ühesainsas kirikus, samal ajal kui Nõukogude Liidus olid kloostrid suletud. Kui Pühtitsa klooster võis maailmasõdade vahelisel ajal eksisteerida väljaspool VÕK jurisdiktsiooni ja see ei toonud kaasa selle sulgemist, siis miks esitletakse praegu jurisdiktsiooni muutust kloostri poolt nii, nagu see võrduks kloostri sulgemisega?
– Kloostri kirjas öeldakse, et Eesti võimud kisuvad nunnasid poliitikasse. Ometi on just VÕK juhtkond see, kes praegu koondab poliitikat ja kirikut ühte paika, sest selle kiriku pea toetab demonstratiivselt praegust Venemaa riiklikku poliitikat ja selle kuritegelikku agressiivset sõda. Eesti riik näeb selles poliitikas ohtu endale. Miks tunduvad kloostrile need otsused, mida Eesti riik pakub, justkui katsena kloostrit poliitikasse tirida, mitte aga abikäena, mis annaks kloostrile hoopis võimaluse poliitikast võimalikult kaugele hoida?