Skip to main content
Pühtitsa Jumalaema Uinumise Stavropigiaalne Nunnaklooster

Kloostri ajalugu

Kuremägi

Pühtitsa („Püha koht“) on küla Wesenbergi maakonnas Eestimaa kubermangus, Pihkva ja Peterburi kubermangude piiril, 116 versta Peipsi järvest loode suunas; asustatud osaliselt vene talupoegade ja osaliselt nn „poluvernikutega“, s.o vene luterlastega, siia ümberasunud XV saj. Peipsi tagant kalapüügi pärast. Pühtitsa lähedal, Jumalaema mäel, asub õigeusu kirik ja naisklooster (60 nunna), mis asutati 1892. aastal; kloostris asuvad ka haigla, lastekodu (30 tüdrukut), kool ja töökojad – ikoonimaalimise, kuldtikandi ja õmblustöökojad.
F.A. Brockhaus ja I.A. Efron, Entsüklopeediline sõnaraamat, Peterburi, 1890-1907.

Jumalaema mägi, mille tipus asub Pühtitsa Püha Uinumise klooster, kandis iidsetest aegadest nime Kuremäe („kuremägi“). Juba XII-XIII sajandil kulges nende paikade kaudu kaubatee, mis ühendas Novgorodi ja Pihkva maid vanade Eesti linnade Jurjevi (Tartu) ja Kolyvani (Tallinn) vahel. Just neil kaugetel aegadel tekkisid siinsamas esimesed vene asulad. Alates XIII sajandist, ristisõdijate ekspansiooni ajal, algas selles piirkonnas katoliiklusse pööramine. Osa rahvast jäi siiski õigeusule truuks ja leidis selles tuge. Luterluse kehtestamisega Eestimaal (XVI sajandi esimesel poolel) saabusid innukatele uskmatutele rasked ajad. Õigeusu kirikud ja kabelid hävitati. Jumalateenistused peeti arusaamatus saksa keeles. XV sajandil langesid paljud märtrid õigeusu nimel. 1472. aastal peeti kinni vanas Jurjevis Emajõel Issanda Ristimise veepühitsuse ajal Nikolai kiriku presbüter Isidor koos 72 koguduseliikmega, pandi vanglasse ja kahe päeva pärast heideti nad jää alla samasse jääauku (Iordanisse), kuhu nad olid tulnud Jumalailmumise püha veepühitsuseks. Ja just siin, sellel maal, ilmus Eestimaa rahvale, kes oli Teutooni rüütlitega ebavõrdses lahingus muserdatud, Jumalaema lohutuseks.
XVI sajandi Sõrenetsi kroonika järgi ilmus Kuremäel rohkem kui neli sajandit tagasi märk. Varasel suvehommikul nägid karjased mäel säravat Neitsi, riietatud imeliselt sinisesse kuube. Nad jooksid mäe poole, kuid nägemus kadus. Kui nad eemale hakkasid minema, ilmus Neitsi taas. Karjased naasid oma külla ja rääkisid külaelanikele nähtusest. Järgmisel hommikul, koidikul, läksid külaelanikud mäele ja samuti nägid säravat Neitsi Mariat, kes seisis valguse kiirtes. Kolmandal päeval kogunesid mäele talupojad kõikidest ümbruskonna küladest. Ja taas austas Neitsi Maria neid oma ilmumisega. Ta seisis mäe jalamil, kus purskas allikas. Seejärel hakkas Neitsi Maria mäe poole liikuma, peatus majesteetliku tamme juures ja kadus. Kohast, kus Neitsi Maria oli seisnud, leidsid talupojad tamme lõhest ikooni – Jumalaema Uinumise ikooni. Luterlastest Eesti talupojad andsid ikooni üle õigeusklikele, kes ehitasid muistse tamme juures kabeli Jumalaema Uinumise auks ja paigutasid sinna leitud ikooni. Sellest ajast hakati Kuremäge kutsuma Pühtitsaks, see tähendab Pühaks kohaks.
Tänapäeval seisab ikoon, mis on riietatud kuldkattega hõberüüsse ja kaunistatud vääriskividega, Uinumise peakiriku kesklöövi parempoolse piilari juures. Allikat, mille äärest karjane nägi nägemust, peetakse pühaks. See ei muutu jääks ka külmadel talvedel. Paljud on leidnud leevendust oma tõbedest, kui on selles allikas supelnud. Ka vana tamm, mille juurest leiti Jumalaema Uinumise ikoon, on säilinud. Teadlased usuvad, et puu on vähemalt 1000 aastat vana. Selle kõrgus on 26,5 meetrit ja tüve ümbermõõt üle 4 meetri. Tamm on samuti pühaks peetud ja kõik, kes siia tulevad, püüavad saada killukese selle koorest. Tänapäeval on puu ümber ehitatud laudtara. Selle kõrval asub XVI sajandi kabeli rekonstruktsioon, mille sees on vana kabel.

Pühtitsa kloostri asutamine

„Rahvapühapaiku ei saa valida juhuslikult ega kunstlikult luua: kogu Õigeusu Venemaal austavad usklikud ja Püha Kirik eriliselt neid kohti, mis on tuntud eriliste õndsate ilmingute poolest.”.
Vürst Sergei Šahhovskoi

Ikooni jätmine väikesesse kabelisse eraldatud kohas ei olnud ohutu, seetõttu hoiti seda algselt Narva peakirikus ja hiljem Sõrenetsi küla kirikus, 30 kilomeetri kaugusel Pühtitsast. Igal aastal, 15. augustil (28. august uue kalendri järgi), Jumalaema Uinumise päeval, korraldati Püha mäele imettegeva ikooniga ristikäik. See tee ei olnud kerge: „Sõiduteid polnud üldse, õigeusklikud kõndisid soode ja metsade vahel kitsastel radadel, põlvini soos... ikooni kanti kordamööda, surudes seda vastu rinda,” – on kirjas Sõrenetsi kroonikas.
1885. aastal andis Vene Õigeusu Kiriku Püha Sinod korralduse „kaitsta Pühtitsa pühapaika võõraste rünnakute eest” ning asutati Pühtitsa õigeusu kogudus koos kirikuametiga. Selle loomisel mängisid suurt rolli vürst Sergei Šahhovskoi – Eestimaa kuberner – ja Õigeusu Balti vennaskonna jaoskond Jewe (praegu Jõhvi) asulas.

Üheks põhieesmärgiks, mida vennaskonna jaoskond endale seadis, oli tüdrukutele mõeldud kooli avamine ja võimalusel kodukiriku loomine. Paljude soovijate avalduste tõttu peeti vajalikuks 1887. aasta sügisel avada kool mitte ainult tüdrukutele, vaid ka poistele, sõltumata usutunnistusest. Kui keiser Aleksander III sai teada kooli avamisest Jõhvis, andis ta korralduse eraldada 30 000 rubla toidufondi loomiseks. Kool asus eraelamus ja ei suutnud kõiki õppida soovijaid mahutada, mistõttu otsustati ehitada spetsiaalne hoone vähemalt 150 lapse õpetamiseks.
Suvel 1888. aastal Kostroma Jumalailmumise kloostri iguumenja Maria saatis Jõhvisse viis õde eesotsas nunna Varvaraga (Blokhina), kes töötasid abivajajate ravikojas. 1889. aastal võeti vastu viis orvutüdrukut, kes õppisid käsitööd. Määratud jumalateenistused toimusid vennaskonna kodukirikus. Nii tekkis väike naistekogukond, ja 9. mai 1890. aasta Püha Sinodi korraldusega loodi koguduse kiriku juurde iseseisev kogudus, kuid vennaskonna põhieesmärk oli kloostri rajamine Pühtitsasse. „Meie vennaskonna arvates võiks tulevane naiste klooster hoida imettegevat Jumalaema Uinumise ikooni selle imeilmutuse kohas ja selle püha varjus täita kloostri teekonda,” kirjutas Jelisaveta Dmitrijevna Šahhovskaja oma kirjas Riia piiskopile Arseniusele. 1891. aastal, pärast raskusi maa eraldamisega kloostri jaoks, viidi kogukond üle Püha mäele, kuhu asutati Pühtitsa naisklooster.

Nunn Varvara (kodanikunimega Jelisaveta Dmitrijevna Blohhina) määrati Püha Sinodi poolt Pühtitsa Jumalaema Uinumise kloostri esimeseks iguumenjaks. Tema kohta on kloostri kroonikas kirjas: „Ta astus kloostrisse kümneaastase tüdrukuna ja enne Pühtitsat pühendas ligi nelikümmend aastat teenimisele ja Kiriku tundmaõppimisele: teenis kliirosel, õppis põhjalikult Kirikliku Korda, tundis hästi lihtsaid jumalateenistuslaule, oli parim lugeja, suurepärane kuldtikandimeister, andis käsitöötunde kloostrikoolides, kuulas meditsiiniloenguid, jumalateenistuste korra vaatleja ja lõpuks kümme aastat käärkambris abina.” Ema Varvaral oli lisaks Punase Risti õe diplomile praktilised oskused haigete ja haavatute eest hoolitsemisel Kostroma kloostris sõja ajal korraldatud erakorralise meditsiini hospidalides. Tema ülesandeks oli luua Pühtitsas kloostri alused ja viia Jumalaema mäele Jewest (Jõhvist) õigeusu vennaskonna heategevusasutused: haigla, apteek ja orbudekodu.

1891. aastal, Jumalaema Uinumise pühal, toimus kogukonna pidulik avamine. 1892. aastal määrati Püha Sinodi korraldusega kloostri kogukond ümber Pühtitsa Jumalaema Uinumise naiskloostriks ja nunn Varvara ülendati iguumenjaks. Kloostri algusaegadel kehtestati Pühtitsas range kloostrikord, mida võis kohata ainult vanades kloostrites.
Vene keiser Aleksander III kinkis uuele kloostrile rikkalikke vaimulikke rõivaid. Erinevad heategijad annetasid kirikuraamatuid, hõbedast anumaid, ikoonilampe, viirukipanne ja altarikrutsifikse. Kloostri arengus mängis suurt rolli ka Kroonlinna ülempreester Joanni – jutlustaja ja imetegija. Ta hoolitses kloostri eest, aitas seda rahaliselt ja saatis uusi elanikke. Tema visiitide ajal, eriti Jumalaema Uinumise pidustuste ajal, kogunes Pühtitsasse kümneid tuhandeid palverändureid.

Kloostri ehitamine

1892. aastal pakkus Peterburi Kunstiakadeemia adjunkt-professor ja akadeemik Mihhail Timofejevitš Preobraženski välja kloostri hoonestamise üldplaani, mille aluseks oli lihtne ja selge idee: kloostri keskel asuv kirik kogub enda ümber puumaju kelliate ja Pühi väravaid kellatorniga. Ehitus- ja arhitektuuritööde juhiks oli Saaremaa päritolu arhitekt Aleksander Artjomjevitš Polesštšuk. Samal aastal ehitati esimesed palkmajad kelliate ja lastekodu jaoks. Rajati ka peaväravad graniidist ja tellistest, mille kohale ehitati puidust kellatorn. Jewe (Jõhvi) Õigeusu Balti vennaskonna osakonna toetusel osteti esimesed kellad: suur, kaaluga 2648 kg, polieleion kell 1326,8 kg ja väike 350 kg, mis on valatud sõjaväeasutuse poolt Ust-Dvina (Daugavgrīva) kindluse suurtükiväest spetsiaalselt esimesele kloostrile Eestimaal.
16. augustil 1892 Riia ja Mitavi peapiiskop Arsenius õnnistas esimese kivist peakiriku, mis oli pühendatud Jumalaema Uinumisele. 1895. aastal ehitati välja söögisaal koos kirikuga pühade Siimeoni ja Anna auks.

Naiskloostri elanike arv kasvas kiiresti. Kloostris kehtestati täismahus kloostri liturgiline ring, loodi kaks koori – üks laulmiseks slaavi ja teine eesti keeles. Ka jutlused loeti kahes keeles, mis aitas kloostri populaarsust suurendada. Kohalikule elanikkonnale omandas suurt tähtsust kloostri heategevus. Laste varjupaigas õpetati lugemist, kirjutamist ja teisi aineid kirikukoolide õppekava järgi, samuti käsitööd, ikoonimaalimist ja kuldtikandite valmistamist. Kloostri haiglas said haiged tasuta ravimeid ja arstiabi.
Iguumenja Varvara hoolitses kiriku sisustuse ja kaunistuse eest. Ta kogus isiklikult annetusi ja ostis kirikutarbeid. Nižni Novgorodist tõi iguumenja kaasa vanaaegse ikooni (1782) küpresspuust tahvlil, millele oli kinnitatud hõbedast kullatud rist, millesse oli sisse pandud 32 osa pühakute reliikviatest. Iguumenja Varvara eestvõttel annetati kloostrile ka Tšernigovi Jumalaema ikoon ja püha suurmärtri ja tervendaja Panteleimoni ikoon, mis olid maalitud Pühal Athose mäel. Jumalaema Uinumise imettegev ikoon sai tänu Peterburi kullasepp Andrejevi hoolitsusele hõbedase kullatud rüü, mis oli kaunistatud teemantide ja pärlitega. 1893. aastal sai klooster kingituseks püha surilina, kuldse tikandiga sametile, kaks suurt ikoonekappi ja rikkalikult kaunistatud vana Evangeeliumi.

15. augustil 1893 saabus Jumalaema Uinumise pühaks hilja öösel kloostri peapiiskop, Riia ja Mitavi piiskop Arsenii. Oma pidulikus jutluses ütles piiskop: „Kui me lähenesime teie kloostrile, nägime valgustatud templeid ja kuulsime kellade helinat. Me peatusime, et nautida kellade harmoonilist häält, mis kostis öises vaikuses kaugele, ning imetleda kuuvalguses säravat ja valgustatud kloostrit. Paratamatult tuli meelde selle mäe hiljutine minevik: kaua on möödunud ajast, mil just siin, ammusest ajast tuntud kui Püha mägi, oli metsik kõnnumaa, kus ainult tormised tuuled möirgasid, röövlinnud lendasid ja metsloomad jooksid. Nüüd aga nüüd kõrgendavad siit püha kirikud Jumala kiituseks, kirikutes kõlavad kiidulaulud Jumalale psalmide ja vaimsete laulude saatel, ning kloostri kelliates elab terve hulk Jumala inimesi. Tõeliselt on nüüd see mägi Jumala mägi, püha paik!“

1894. aastal suri äkki 42-aastaselt üks Pühtitsa kloostri patroonidest ja heategijatest, vürst Sergei Vladimirovitš Šahhovskoi. Tema mälestuseks püstitas vürsti lesk mäele, vürsti maja kõrvale, püha Sergei Radoneži kiriku koos vürsti matmispaigaga, kuhu paljude aastate pärast maeti ka tema ise.

Jumalaema Uinumise peakiriku ehitamine

1897. aastal viidi iguumenja Varvara Püha Sinodi korraldusega üle Kaasani piiskopkonda ning tema asemel määrati uueks Pühtitsa kloostri ülemaks Moskva Strastnõi kloostri nunn Aleksija (Anna Mihhailovna Pljaškevitš).
iguumenja Aleksija salajane soov oli ehitada suur kolme kupliga kirik kirik, mis oleks kloostri kaunistuseks ja kus leiaks väärika koha Jumalaema Uinumise ikoon. Selleks olid vajalikud tohutud rahalised vahendid. Õed töötasid väsimatult, arenes kuldõmbluskunst. Venemaa kloostri toodangute näitusel Peterburis 1904. aastal sai Pühtitsa käsitööliste poolt hõbeda ja kullaga sametile tikitud surilina kuldmedali, mis tõi loomulikult endaga kaasa tellimusi.
Kuid tulid rasked ajad – Vene-Jaapani sõda 1904–1905 tõi kloostri plaanidesse muudatusi. Pühtitsa haiglas raviti haavatud sõdureid, kelle eest hoolitsesid pühakoja hooldekodud. Tuli rohkem töötada põldudel, et toita nii elanikke kui ka abivajavaid inimesi.

Iguumenja Aleksija suunas nunnad heategevuslike annetuste kogumiseks Riiga, Peterburi ja Moskvasse. „Ja ootamatult, – tunnistab kroonika, – saadab Issand Jumal kloostrile abi uue heategija näol – Moskva kindralmajor Ivan Filippovitš Terješenko, kelle juurde tuli 1905. aastal pealinna annetuste kogumise sõidul olnud kuuletuja Anna Abramova. Huvi tundes alandliku ja lahke näo vastu, hakkas kindral teda kloostri kohta küsitlema. Eideke jutustas heasoovlikult Pühtitsast ja näitas kindralile kloostri fotot. Vaadates pilti, ütles Terješenko pärast mõtlemist: „Ma ehitan teile tõelise kivi peakiriku.” Ta lisas, et on valmis kohe annetama kapitali tingimusel, et kirikus toimub igapäevaselt tema ja tema lähedaste mälestamine proskomiidia ajal. Kindral andis kirikuehitamiseks 90 tuhat rubla. Terješenko testament täidetakse siiani.
Viie kupli kirikuprojekti, mis on valmistatud stiilis, milles ehitati kirikud Moskvas ja Jaroslavlis XVI-XVII sajandil, töötas välja Peterburi arhitekt A.A. Poleshhuk. Vana kirik lammutati 1908. aasta kevadel, ning kivi, millest see ehitati, sai uue kiriku aluseks. 15. juunil toimus samal aastal kolme altaariumiga kiriku nurgakivi panek. Kaks aastat hiljem tõusis Pühtitsa kloostri Jumalaema Uinumise peakirik taevasse kõigi viie kupliga, mis olid kaunistatud ristidega.

Nüüd asub suursuguses viiepäises peakirikus kloostri peamine pühadus – ilmutatud Jumalaema Uinumise ikoon, mis leiti XVI sajandil. Peakiriku peaaltar on pühitsetud Jumalaema Uinumise auks, põhjakülje altari nimi on pühitsetud Püha Nikolause ja püha suurmärter Demetrios Tessaloonikast, lõunakülje oma on pühitsetud vaga Johannes Redelikirjutaja (Klimakos) ja vaga Serafim Sarovist Imetegija auks. Jumalaema Uinumise peakiriku kaunistuseks on Pühtitsa Jumalaema ikoon, mille lugu on imeliselt seotud püha õiglase Joanni Kroonlinna nimega. 1894. aastal maalisid ja kinkisid kloostri õed armastatud hingekarjasele tema inglipäeval ikooni, millel on kujutatud Püha Jumalaema ilmumine Pühtitsa allika juures. Ikooni allosas on kiri: „Ülempreester Isa Joann Iljitš Sergievile, maalitud töö Jumalaema Uinumise Nunnakloostri kunstnike poolt Pühal Mäel Eestimaa kubermangus. 1894. aasta, 19. oktoober.“ See ikoon oli koos isa Ioanniga kuni tema surmani.

Patriarhi omofoori all

"Elu mõte on inimese isiklikus täiustumises, et ta aastatega muutuks paremaks ja lahkemaks. Ja külvaks igavest headust inimeste südametesse."
Moskva ja Kogu Venemaa Patriarh Aleksius II

1990. aasta juunis toimus Pühtitsa Jumalaema Uinumise kloostri staatuse osas kardinaalne muutus: kloostrile anti stavropigiaalkloostri staatus, mis tähendab, et see läks otsesesse alluvusse Moskva ja Kogu Venemaa patriarhile Aleksius Teisele (ilmaliku nimega Aleksei Mihhailovitš Ridiger).
Peaaegu pool sajandit oli Pühtitsa klooster tema hoole all. Klooster võlgneb talle oma olemasolu. 1960-ndate aastate alguses suleti kogu riigis kloostreid. Pühtitsa Tallinna abikirik pühiti maa pealt minema, ning ka Pühtitsa klooster Pühal Mäel pidi sulgema. Patriarh Aleksius II, tollane Tallinna ja Eesti piiskop, andis endast kõike, et sellist plaani ei ellu ei viidaks. Tema poolt oli see tõeline kangelastegu, ja Pühtitsa nunnad on talle mõõtmatult tänulikud tema pühendumuse eest.

Patriarhi ja tagasihoidliku kloostri saatused on omavahel lahutamatult seotud. Vanema põlvkonna õed mäletavad teda veel poisikesena, kes käis siin koos oma isaga – Tallinna koguduse kiriku preestriga. Kuueaastaselt teenis tulevane patriarh Pühtitsa Uinumise peakiriku altarites liturgiate ajal, olles riietatud stihhaari. 21-aastaselt, pärast Leningradi vaimuliku seminari lõpetamist, sai temast Pühtitsa lähedal asuva Jõhvi linna Jumalailmumise kiriku preester ja ta teenis sageli kloostri kirikus. Eriti meeldejääv ja rõõmus oli kloostri elanikele 1961. aasta. 3. märtsil toimus Püha Kolmainu katedraalis Troitse-Sergi suurkloostris ülempreester Aleksei mungaks pühitsemine ning 3. septembril aastal 1961 viis peapiiskop Nikodim (Rotov) läbi oma esimese piiskopliku hirotoonia, pühitsedes arhimandriit Aleksius Tallinna Aleksander Nevski katedraalis Tallinna ja Eesti piiskopiks. Sellest hetkest kuni pühima patriarhi elu viimase päevani oli Pühtitsa Uinumise nunnaklooster tema otseses juhatuses ja hoole all. Tõepoolest, kloostri taassünd, tugevnemine ja kaunistamine said teoks tänu pidevale isalikule hoolitsusele, tähelepanule ja armastusele.
3. jaanuaril 1968. aastal määras Moskva ja Kogu Venemaa Pühim Patriarh Aleksius I (Simanski) oma korraldusega nunn Varvara (Valentina Aleksejevna Trofimova) Pühtitsa kloostri ülemaks. 18. jaanuaril, Issanda Ristimise püha eelõhtul, ülestunnustatud Tallinna ja kogu Eesti ülempiiskop Aleksius (praegune Moskva ja kogu Venemaa Pühim Patriarh) andis Tallinnas Aleksander Nevski katedraalis nunn Varvarale iguumenja ametit. Järgmisel päeval, 19. jaanuaril, andis ta Pühtitsas talle kätte iguumenja saua. Moskvas, Troitse-Sergi suurkloosteris, pani Pühim Patriarh talle risti kaela. Uus iguumenja sai kloostri kolmandaks ehitajaks. 43 aasta jooksul tema hoolsate tööde tulemusena, mida on võimatu kõiki üles lugeda, muutus klooster tundmatuseni.
Iguumenja Varvara asus kohe tegelema tol ajal lagunenud majapidamise korrastamisega. Valitseja Aleksius abiga ja tema õnnistusel algas kloostris laiaulatuslik ehitustöö: paigaldati keskküte, rajati vee- ja kanalisatsioonivõrk, paigaldati oma elektriline veski, ehitati uued tellistest eluhooned ja kivist majandushooned. Arhitektuurikompleksi täiendati Sergei kellatorniga, uue Ristija Johannese ja Preestermärter Issidor Tartust auks ehitatud ristimiskirikuga, ning vastuvõttude majaga, kus on kaasaegne konverentsisaal, muuseum ja muud ruumid. Vana betoonaia asemel rajati võimas graniitrahnudest müür, mille nurkadesse ehitati torn-majad. Kõik kirikud on remonditud ja renoveeritud, ristid kullatud. Uinumise peakirik on uuesti kaunistatud seinamaalingutega. Pühade Väravate võlvid on kaunistatud maalidega, mis kujutavad kloostri ajaloosündmusi. Kloostrimüüri taha on ehitatud kahekorruseline külalistemaja, Püha allika juurde – suplushoone, ning kloostri majandushoovis on pühitsetud uus kabel suurmärter Georgios Võidukandja auks. Vanadekodus, kus elavad eakad või haiged nunnad, on avatud Püha Piiskop Aleksi ja Suurkannataja Varvara kodukirik.
Iguumenja püüdis kõigi vahenditega õdede tööd kergendada. Nad töötasid endiselt väsimatult, kuid selle töö kulud ja kvaliteet olid varasemaga võrreldamatud.