Sündis Kostroma kubermangus Bolšie Soli alevikus oma isa – vagameelse 1. gildi kaupmehe – mõisas. Isa suri peagi, usaldades kahekuuse Liisa, nagu kloostri kroonikas on kirjas, „Taevasele Jumalaemale, kindlalt lootes, et Ise Valitsejanna saab tema kaitsjaks ja juhiks kogu tema elu jooksul”. Kümneaastaselt astus ta 1853. aastal Kostroma Ristiülendamise kloostrisse (alates 1864. aastast sai see nimeks „Jumala Ilmumise Anastassija nunnaklooster”). Ta täitis kliirosekuulekust, õppis täiuslikult Kirikliku Korda, oli suurepärane lugeja ja laulja, osav kuldtikandite tegija; saades Punase Risti halastajaõe diplomi, omandas ta praktilised oskused haigete ja haavatute eest hoolitsemisel Vene-Türgi sõja ajal Balkanil. 12 augustil 1887 oli ta pühitsetud nunnaks, saades nimeks „Varvara”. Aasta hiljem saadeti ta ühe parima nunnana – tegevusrohke ja vaimuliku elu kogemusega – Eestimaale, et rajada kloostrikogukonna alused Jewe (Jõhvi) õigeusu vennaskonna heategevusasutuste juures. 1891. aastal määrati ta Jumalaema mäel asutatud Pühtitsa Jumalaema Uinumise naiskogukonna juhatajaks. Alates selle olemasolu esimestest päevadest kehtestas ta range kloostrikorra, viis sisse täieliku kloostri jumalateenistuste ringi.
1892. aastal, kui Pühtitsa Jumalaema Uinumise naiskogukond ülendati ühiselulise kloostri staatusesse, määrati ta selle ülemaks ning 31. jaanuaril 1893 pühitseti ta iguumenjaks. Temast sai kloostri esimene ehitaja, viies ellu arhitekt M.T. Preobraženski projekti (v.a korpus söögisaali kiriku vastas ja kloostri müür). Tema ajal ehitati kivist Jumalaema Uinumise kirik; uuendati esimene puidust Jumalaema Uinumise kirik, mis pühitseti ümber Pühade Nikolaose ja Arseniose kalmistukirikuks; ehitati söögisaali korpus koos kirikuga; Pühad Väravad; kellia majad; osa müürist koos tornidega.
Kloostri juures loodi algusest peale ja tegutsesid edukalt laste varjupaik, vaeste vanemate laste kool, vanadekodu eakatele, tasuta ravikoda ja apteek. Tänu neile omandas klooster kiiresti kohaliku elanikkonna seas lugupidamise.
Püha Sinodi korraldusega 23. oktoobrist 1897 viidi ta üle Püha Kolmainu Tšeremissikii kloostrisse Kaasani piiskopkonnas. 23. detsembril 1915 läks Issanda karja. Maetud Tšeremissi kloostri Kolmainu kiriku altari juurde (Kozmodemjanskis).
1892. aastal, kui Pühtitsa Jumalaema Uinumise naiskogukond ülendati ühiselulise kloostri staatusesse, määrati ta selle ülemaks ning 31. jaanuaril 1893 pühitseti ta iguumenjaks. Temast sai kloostri esimene ehitaja, viies ellu arhitekt M.T. Preobraženski projekti (v.a korpus söögisaali kiriku vastas ja kloostri müür). Tema ajal ehitati kivist Jumalaema Uinumise kirik; uuendati esimene puidust Jumalaema Uinumise kirik, mis pühitseti ümber Pühade Nikolaose ja Arseniose kalmistukirikuks; ehitati söögisaali korpus koos kirikuga; Pühad Väravad; kellia majad; osa müürist koos tornidega.
Kloostri juures loodi algusest peale ja tegutsesid edukalt laste varjupaik, vaeste vanemate laste kool, vanadekodu eakatele, tasuta ravikoda ja apteek. Tänu neile omandas klooster kiiresti kohaliku elanikkonna seas lugupidamise.
Püha Sinodi korraldusega 23. oktoobrist 1897 viidi ta üle Püha Kolmainu Tšeremissikii kloostrisse Kaasani piiskopkonnas. 23. detsembril 1915 läks Issanda karja. Maetud Tšeremissi kloostri Kolmainu kiriku altari juurde (Kozmodemjanskis).
Sündis Smolenski piiskopkonna Vjazma maakonna Menšikovo küla preestri peres. Jäi orvuks enne kaheaastaseks saamist. Kümneaastasena, 1. augustil 1857, määras vaimulik isa ta Moskva lähedasse Spaso-Borodino kloostrisse. Ta luges ja laulis kliirosel, tikkis käsitöötoas ning õppis ikoone maalima. 14 aastat hiljem, 2. jaanuaril 1871, viidi ta koos oma juhendajaga üle Moskva Strastnõi kloostrisse. Samal aastal pühitseti ta rjassakandmisesse, saades nimeks „Arkaadia”. 1891. aastal võttis ta vastu pühitsuse mantiasse, saades nime püha Aleksei, Jumala inimese auks. Oktoobris 1897 määrati ta Pühtitsa kloostri ülemaks, 9. novembril pühitseti ta iguumenjaks Moskva Jumala Ilmumise kloostris.
Iguumenja Aleksija ajal laiendati märkimisväärselt iguumenja Varvara poolt asutatud heategevusasutusi, avati maalikool, kus õed maalisid ikoone kloostri kirikutele ja vaestele kogudustele.
Vene-Jaapani sõja aastatel 1904–1905 võeti Pühtitsa ravikotta vastu haavatud sõdureid, kelle eest kloostri halastajaõed usinasti hoolitsesid. Lahinguväljal kannatanute abistamise korraldamise eest autasustati iguumenja Aleksijat Venemaa Punase Risti Seltsi medaliga.
1910. aastal ehitati iguumenja Aleksija pühendunud töö tulemusena viiekupliline kolmealtariline Jumalaema Uinumise peakirik – kloostrikompleksi peamine hoone.
Läks Issanda karja 25. jaanuaril 1923. Maetud kloostri kalmistule.
Iguumenja Aleksija ajal laiendati märkimisväärselt iguumenja Varvara poolt asutatud heategevusasutusi, avati maalikool, kus õed maalisid ikoone kloostri kirikutele ja vaestele kogudustele.
Vene-Jaapani sõja aastatel 1904–1905 võeti Pühtitsa ravikotta vastu haavatud sõdureid, kelle eest kloostri halastajaõed usinasti hoolitsesid. Lahinguväljal kannatanute abistamise korraldamise eest autasustati iguumenja Aleksijat Venemaa Punase Risti Seltsi medaliga.
1910. aastal ehitati iguumenja Aleksija pühendunud töö tulemusena viiekupliline kolmealtariline Jumalaema Uinumise peakirik – kloostrikompleksi peamine hoone.
Läks Issanda karja 25. jaanuaril 1923. Maetud kloostri kalmistule.
Sündis Kroonlinnas Andrease peakiriku koguduse juhataja perekonnas ja oli ristitud ülempreester Joanni Sergievi (Kroonlinna) poolt. Sai Suure Ülevenemaalise karjase vaimulikuks tütreks ja tema õnnistusel astus 1893. aastal Pühtitsa kloostrisse. Pühitsetud nunnaks 8. märtsil 1908.
Kandis varahoidja kuulekust. 13. oktoobril 1917 määrati ta Pühtitsa kloostri vanemaks nunnaks seoses iguumenja Aleksija ajutise evakueerimisega koos 33 õega kloostrist Jaroslavli Rostovisse. 20. aprillil 1920 kinnitati ta kloostri ülema kohale ja 29. aprillil 1921 ülendati iguumenja seisusesse, talle anti rinnarist ja ülemasau. Juhtides kloostrit peaaegu 25 aastat (iguumenjana alates 29. aprillist 1921 kuni 16. jaanuarini 1943) raskete sõja, hävingu ja korratuse aastatel, hoidis iguumenja Ioanna kindlalt õigeusu traditsioone ja tavasid. Teise maailmasõja aastatel ei jäänud Pühtitsa õed rahva kannatustest kõrvale, aidates haavatuid ja puudelisi; varustades lähedal asuva kloostri juures paikneva vangilaagri sõjavange toidu, riiete ja ravimitega.
Läks Issanda karja 16. jaanuaril 1943. Maetud kloostri kalmistule.
Kandis varahoidja kuulekust. 13. oktoobril 1917 määrati ta Pühtitsa kloostri vanemaks nunnaks seoses iguumenja Aleksija ajutise evakueerimisega koos 33 õega kloostrist Jaroslavli Rostovisse. 20. aprillil 1920 kinnitati ta kloostri ülema kohale ja 29. aprillil 1921 ülendati iguumenja seisusesse, talle anti rinnarist ja ülemasau. Juhtides kloostrit peaaegu 25 aastat (iguumenjana alates 29. aprillist 1921 kuni 16. jaanuarini 1943) raskete sõja, hävingu ja korratuse aastatel, hoidis iguumenja Ioanna kindlalt õigeusu traditsioone ja tavasid. Teise maailmasõja aastatel ei jäänud Pühtitsa õed rahva kannatustest kõrvale, aidates haavatuid ja puudelisi; varustades lähedal asuva kloostri juures paikneva vangilaagri sõjavange toidu, riiete ja ravimitega.
Läks Issanda karja 16. jaanuaril 1943. Maetud kloostri kalmistule.
Kloostrisse astus ta 15-aastaselt 1896. aastal. Ta kandis kuulekusi: ikoonimaalimise töökojas, kliirosel, kantseleis ja oli kloostri varahoidja. Pühitsemine iguumenjaks toimus 20. jaanuaril 1943 kloostri söögisaalikirikus. Selle viis läbi Tallinna ja kogu Eesti metropoliit Aleksander. Rasketel sõja- ja sõjajärgsetel aastatel ilmutas iguumenja Aleksija II, hoolimata läbi elatud hingelistest vapustustest ja kehalistest haigustest, suurt armastust ja hoolitsust kloostri õdede ja ligimeste vastu. Pühtitsa kloostris säilitas ta range korra. Ta juhtis kloostrit iguumenjana 20. jaanuarist 1943 kuni 5. juulini 1946.
Olles juba puhkusel oli ta pühitsetud 1952. aastal kellias skeemasse Pihkva-Petseri kloostri ülema, arhimandriit Sergi (kes oli tema vaimulik isa) poolt.
Läks Issanda karja 3. mail 1953. Maetud kloostri kalmistule.
Olles juba puhkusel oli ta pühitsetud 1952. aastal kellias skeemasse Pihkva-Petseri kloostri ülema, arhimandriit Sergi (kes oli tema vaimulik isa) poolt.
Läks Issanda karja 3. mail 1953. Maetud kloostri kalmistule.
Talutütar, sündis Sõrenetsi (Vasknarva) külas, Wesenbergi maakonnas, Eestimaa kubermangus. Õppis kohalikus kihelkonnakoolis. 18-aastaselt tuli kloostrisse.
27. augustil 1902 riietati ta apostolnikkus, 1. veebruaril 1912 pühitseti rjassakandmisesse, 1. märtsil 1925 võttis vastu nunnapühitsuse nimega Raafaela. Ta täitis aiatöölise, laulja, kirikuriistade hoidja ja praosti kuulekusi. 5. juulil 1946 määrati iguumenja kohusetäitjaks.
19. jaanuaril 1947 ülendas Leningradi ja Novgorodi metropoliit Grigori ta jumaliku liturgia ajal Leningradi Nikolai-Jumalailmumise katedraalis iguumenja vaimulikku seisusesse, andes talle kaela rinnaristi ja ülemasaua. 1952. aastal autasustati teda Pühima Patriarh Aleksius I korraldusega kaunistustega rinnaristiga.
Pärast üheksa rasket sõjajärgset aastat iguumenjana vabastati ta vastavalt tema palvele juunis 1955 haiguse tõttu ametist ja saadeti puhkusele. 28. veebruaril 1961 läks ta 78-aastaselt vaikselt Issanda karja, olles kloostris töötanud 60 aastat.
Iguumenja Raafaela eristus haruldase leebuse, rahuliku iseloomu ja andestavusega, säilitades samal ajal kindlalt Pühtitsa kloostri traditsioone, mitte sammugi neist kõrvale kaldudes sellel raskel ajal, mil talle usaldati see püha klooster.
Emake Raafaela on maetud kloostri kalmistule iguumenja Ioanna kõrvale.
27. augustil 1902 riietati ta apostolnikkus, 1. veebruaril 1912 pühitseti rjassakandmisesse, 1. märtsil 1925 võttis vastu nunnapühitsuse nimega Raafaela. Ta täitis aiatöölise, laulja, kirikuriistade hoidja ja praosti kuulekusi. 5. juulil 1946 määrati iguumenja kohusetäitjaks.
19. jaanuaril 1947 ülendas Leningradi ja Novgorodi metropoliit Grigori ta jumaliku liturgia ajal Leningradi Nikolai-Jumalailmumise katedraalis iguumenja vaimulikku seisusesse, andes talle kaela rinnaristi ja ülemasaua. 1952. aastal autasustati teda Pühima Patriarh Aleksius I korraldusega kaunistustega rinnaristiga.
Pärast üheksa rasket sõjajärgset aastat iguumenjana vabastati ta vastavalt tema palvele juunis 1955 haiguse tõttu ametist ja saadeti puhkusele. 28. veebruaril 1961 läks ta 78-aastaselt vaikselt Issanda karja, olles kloostris töötanud 60 aastat.
Iguumenja Raafaela eristus haruldase leebuse, rahuliku iseloomu ja andestavusega, säilitades samal ajal kindlalt Pühtitsa kloostri traditsioone, mitte sammugi neist kõrvale kaldudes sellel raskel ajal, mil talle usaldati see püha klooster.
Emake Raafaela on maetud kloostri kalmistule iguumenja Ioanna kõrvale.
Sündis Sankt-Peterburis käsitöölise peres. Lõpetas neljaklassilise kutsekooli ja seitsmeklassilise meditsiinikooli.
19-aastaselt astus ta Pühtitsa kloostrisse. Ta kandis kuulekust kloostri haiglas hooldajana, õppides samal ajal halastajaõdede koolis.
Saades halastajaõe diplomi, jätkas ta kuulekust selles ametis kuni septembrini 1918. Seejärel evakueeriti ta koos iguumenja Aleksijaga ja 33 Pühtitsa õega Jaroslavli Rostovi Peetri kloostrisse. 1920. aastal pühitseti ta rjassakandmisesse. Pärast evakueerimist ei lubatud kõigil tagasi Pühtitsasse naasta ning ta töötas ilmalikus maailmas meditsiiniõena. 1930. aastal võttis ta vastu nunnapühitsuse.
Kogu sõja ajal oli nunn Angelina ühe Leningradi haigla kirurgiaosakonna vanemõde, kogedes kogu blokaadi ja sõjaaja raskusi. Siin töötas ta ennastsalgavalt kuni 1948. aastani, mil ta naasis taas oma kodukloostrisse. Ta täitis kirikuriistade hoidja kuulekust, detsembris 1952 autasustati teda Pühima Patriarh Aleksius I korraldusega kuldse rinnaristiga. 29. juunil 1955 määrati ta kloostri ülemaks, ülendades ta iguumenja ametisse. 1958. aastal autasustati teda kaunistatud ristiga, 1965. aastal pühale suurvürst Vladimirile antava III astme ordeniga. Ta juhtis kloostrit iguumenjana 12 ja pool aastat.
Jaanuaris 1968 vabastati ta tema palve alusel haiguse tõttu ametist puhkusele.
1. veebruaril 1973 läks Emake Angelina vaikselt Issanda karja. Ta on maetud kloostri kalmistule iguumenja Aleksija kõrvale, kes võttis ta kloostrisse vastu 1913. aastal.
19-aastaselt astus ta Pühtitsa kloostrisse. Ta kandis kuulekust kloostri haiglas hooldajana, õppides samal ajal halastajaõdede koolis.
Saades halastajaõe diplomi, jätkas ta kuulekust selles ametis kuni septembrini 1918. Seejärel evakueeriti ta koos iguumenja Aleksijaga ja 33 Pühtitsa õega Jaroslavli Rostovi Peetri kloostrisse. 1920. aastal pühitseti ta rjassakandmisesse. Pärast evakueerimist ei lubatud kõigil tagasi Pühtitsasse naasta ning ta töötas ilmalikus maailmas meditsiiniõena. 1930. aastal võttis ta vastu nunnapühitsuse.
Kogu sõja ajal oli nunn Angelina ühe Leningradi haigla kirurgiaosakonna vanemõde, kogedes kogu blokaadi ja sõjaaja raskusi. Siin töötas ta ennastsalgavalt kuni 1948. aastani, mil ta naasis taas oma kodukloostrisse. Ta täitis kirikuriistade hoidja kuulekust, detsembris 1952 autasustati teda Pühima Patriarh Aleksius I korraldusega kuldse rinnaristiga. 29. juunil 1955 määrati ta kloostri ülemaks, ülendades ta iguumenja ametisse. 1958. aastal autasustati teda kaunistatud ristiga, 1965. aastal pühale suurvürst Vladimirile antava III astme ordeniga. Ta juhtis kloostrit iguumenjana 12 ja pool aastat.
Jaanuaris 1968 vabastati ta tema palve alusel haiguse tõttu ametist puhkusele.
1. veebruaril 1973 läks Emake Angelina vaikselt Issanda karja. Ta on maetud kloostri kalmistule iguumenja Aleksija kõrvale, kes võttis ta kloostrisse vastu 1913. aastal.
Pärast kooli lõpetas lõpetas ta raamatupidamiskursused ja töötas oma erialal. Soovides kogu südamest teistsugust elu, sai ta 1952. aastal Pühtitsa kloostri kuuletujaks. Alates 1955. aastast kandis ta kloostri kuulekusi Vilniuse Maria-Magdalena nunnakloostris; 1958. aastal võttis ta vastu nunnapühitsuse. 3. jaanuaril 1968 määrati ta Moskva ja kogu Venemaa Pühima Patriarh Aleksius I (Simanski) korraldusega Pühtitsa kloostri ülemaks, ja 19. jaanuaril ülendas Tallinna ja kogu Eesti metropoliit Aleksius (hiljem Pühim Patriarh) nunn Varvara iguumenjaks, andes talle ülemasaua.
43 aasta jooksul iguumenja Varvara ustavate tööde tulemusena muutus klooster tundmatuseni. Ehitati uued hooned: vastuvõttude maja, Jeruusalemma korpus, piiskopi maja ja palju teisi elu- ja majandushooneid; paigaldati keskküte ja rajati elektriveski; remonditi ja restaureeriti kõik kirikud ning kirikute ristid kullati; esmakordselt kaunistati maalidega Jumalaema Uinumise peakirik ja Pühad Väravad. Taastati Radoneži Vaga Sergi kiriku kellatorn, mis oli Suure Isamaasõja aastatel õhulaine poolt lammutatud; 1986. aastal rajati eakate nunnade vanadekodu Püha Piiskop Aleksi ja Suurkannataja Varvara kodukirik; 1990. aastal ehitati Eestis esimene ristimiskirik Ristija Johannese ja Preestermärter Issidori auks ning majandushoovis püstitati suurmärter Püha Georgi Võidukandja kabel. Püha allika juurde ehitati uus supelmaja. Kloostri territooriumil ja väljaspool müüri rajati palveränduritele külalistemajad. Kloostri muuseumis, mis asub vastuvõttude majas, loodi püha õiglase Joanni Kroonlinna mälestustuba.
26. novembril 2010 pühitseti ta skeemasse.
8. veebruaril 2011 läks ta Issanda karja. Maetud kloostri kalmistule Pühade Nikolaose ja Arseniose kiriku altari osa lähedal.
43 aasta jooksul iguumenja Varvara ustavate tööde tulemusena muutus klooster tundmatuseni. Ehitati uued hooned: vastuvõttude maja, Jeruusalemma korpus, piiskopi maja ja palju teisi elu- ja majandushooneid; paigaldati keskküte ja rajati elektriveski; remonditi ja restaureeriti kõik kirikud ning kirikute ristid kullati; esmakordselt kaunistati maalidega Jumalaema Uinumise peakirik ja Pühad Väravad. Taastati Radoneži Vaga Sergi kiriku kellatorn, mis oli Suure Isamaasõja aastatel õhulaine poolt lammutatud; 1986. aastal rajati eakate nunnade vanadekodu Püha Piiskop Aleksi ja Suurkannataja Varvara kodukirik; 1990. aastal ehitati Eestis esimene ristimiskirik Ristija Johannese ja Preestermärter Issidori auks ning majandushoovis püstitati suurmärter Püha Georgi Võidukandja kabel. Püha allika juurde ehitati uus supelmaja. Kloostri territooriumil ja väljaspool müüri rajati palveränduritele külalistemajad. Kloostri muuseumis, mis asub vastuvõttude majas, loodi püha õiglase Joanni Kroonlinna mälestustuba.
26. novembril 2010 pühitseti ta skeemasse.
8. veebruaril 2011 läks ta Issanda karja. Maetud kloostri kalmistule Pühade Nikolaose ja Arseniose kiriku altari osa lähedal.