Tallinna ja kogu Eesti metropoliit EUGENI jutlus Pühtitsa kloostris 19. märtsil 2021. aastal

Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel. Kristlase peamine eesmärk on Püha Vaimu omandamine. Palved, paastud ja põlvitamised on üksnes vahendid Püha Vaimu omandamiseks. Erinevad inimesed suhtuvad paastu erinevalt. Mõni jätab paastu peaaegu tähelepanuta või paastub väga leebelt, säästes end igati; mõni palvetab leigelt. Teine võtab endale suurt palvereeglit ja ranget paastu. Loomulikult näed kirikukord seda ette.

Kui me loeme pühakute elulugusid, näeme, kuidas muistsetes kõrbetes, mungluse koidikul, paastusid askeedid. Nad veetsid mõnikord mitu päeva täiesti söömata. Mõni pühak piirdus ainult leiva ja veega – ja sedagi mitte iga päev. Pühakud jõudsid tõepoolest vaimse elu kõrgeimatele astmetele. Mõnikord võib meilgi tekkida soov nende järgi joonduda. Kes võikski sellele vastu vaielda? Kuid peame mõtlema, kas oleme valmis elama samasugust elu nagu pühakud elasid. Askeet valis kõige rangema paastu, sest tema vaimse elu tase vastas sedavõrd karmile kehalisele karskusele. Kui hakkame pidama kõige rangemat paastu ilma selleks valmis olemata, võib juhtuda vaimne katastroof. Võime rikkuda oma tervise, mis tähendab, et paastume valesti. Paastu rangus sõltub paljudest teguritest – inimese east, tervislikust seisundist ja tema tegevusvaldkonnast.

Üks usuvägilane ütles, et meie ihu on hobune, millega me sõidame Taevariiki. Kui toitu saab liiga vähe, kukub „hobune” läbi, kui seda üle toita, võib see meid seljast heita ja samamoodi jääb meil siht saavutamata. Seetõttu on pühad isad alati kutsunud üles mõistlikule keskteele, kuninglikule rajale. Peame küll hoiduma liialdustest, kuid ei tohi end kurnata viimse piirini.

Pühade isade kirjanduses leidub rohkesti viiteid eksitusele. Mis on vaimulik eksitus? Eksitus on hinge vale hoiak, see tähendab, et inimene usub end elavat õiget vaimset elu, ent on tegelikult läinud väärale teele. Milles see väär tee seisneb?

Ühes vanas pateerikus kirjeldatakse järgmist juhtumit: noor mees, kes tegutses maailmas, oli kirglik kristlane ja veetis palju aega palves. Ta koges palvetamisel suurt magusust. Siis otsustas ta loobuda ilmalikust elust ning minna kloostrisse. Kloostrisse saabudes vestles ta iguumeniga, kes võttis ta vastu ja andis edasi kogenud staaretsi hoole alla. Staarets määras talle pisikese palverea. Nooruk pahandas sisimas: „Maailmas elades oli mul nii suur palvereegel, tundsin selles niivõrd suurt magusust – aga nüüd, kloostrisse tulles, lootsin ma ju veelgi suuremaid vaimseid pingutusi, kuid mulle antakse niivõrd väike palvereegel!” Ta teadis, et kloostris ei ole enda tahtmise ajamine lubatud, alistus seega ja läks talle määratud kuulekust kandma ning väikest palvereeglit täitma. Mõne aja pärast tuleb ta staaretsi juurde ja ütleb: „Isa, see palvereegel käib mulle üle jõu.” Kuidas see on võimalik? Kuna staarets oli vaimulikus elus kogenud, ütles ta: „Pole veel sugugi selge, kes sind varem palvetada aitas.” See noor mees oli sattunud eksitusse, kus ta langes saatani lõksudesse. Kuidas on võimalik Jumalale meelepärase teoga sattuda saatani lõksu?

Rostovi püha piiskop Dimitri annab sellele küsimusele vastuse. Saatan on oma loomult vasakul ning kõik tema teod on vasakpoolsed, s.t ebamoraalsed, millega ta püüab askeeti eksitada. Kui ta ei suuda võita askeeti ebamoraalsete tegudega, tuleb ta paremalt poolt ja kiusab heade tegudega. See võib tunduda paradoksaalne: palveta ja paastu kasvõi hullumeelsuseni. Muidugi ei sisenda ta askeedile otse hullumeelsuse või mõistmatuse sõnu. Igaüks meist peaks kartma sellist seisundit, et mitte sattuda kuradi eksitusse. Pühade isade kirjandusest teame palju juhtumeid, mil askeedid saavutasid küll vaimse elu kõrgused, ent sattusid siiski saatani püünistesse. Seetõttu ongi „kuninglik tee“ ehk „kuldne kesktee“ meile parim võimalus.

Tekib küsimus: kuidas meile, nõrkadele inimestele, 21. sajandil tuleb paastuteed pidada? Loomulikult tasub kirikukorrast kinni hoida, ent võttes arvesse oma tegelikke võimalusi. Me võime oma jõudu nii alahinnata kui ka ülehinnata. Püha piiskop Teofanes Erak on öelnud, et enda kanda võetud palvereegel, mis ületab meie tegeliku suutlikkuse, toob varem või hiljem kaasa igasuguse palvepraktika katkemise. Maailmas kohtab sageli seda, et tõeliselt usklik õigeusklik inimene seab endale väga range paastu, ent juba paari päeva pärast jätab ta kõik katki. Miks see juhtub? Sest ta hindas oma võimeid valesti. Ta ei pidanud nõu kogenud inimestega, kes oleksid osanud talle öelda, millise palvereegli ta võiks endale võtta ning milline paastumine oleks talle õige, võttes arvesse tema elukutset ja tervislikku seisundit. Piirdumine üksnes „seaduse tähe” täitmisega on täiuslikkuse lõks. Tuletagem meelde kuulsat tähendamissõna tölnerist ja variserist (Lk 18:10–14).

Variser oli tõepoolest vaga inimene. Ta loetles oma voorused – et ta paastub, palvetab, annab kümnist. Kes võiks vastu vaielda, et need teod pole õiged? Kõik tema voorused aga pühkis minema tema eneseuhkus. „Jumal! Ma tänan sind, et ma ei ole nagu teised inimesed, või nagu see tölner.” Selle peale ütles Kristus, et tölner läks templist välja õigeks mõistetuna, variser aga mõisteti hukka. Armsad vennad ja õed, katsugem Suure Paastu ajal hinnata kainelt oma jõuvarusid, valides enda jaoks sobiva palve- ja kehalise pingutuse, et need vahendid teeniksid meie vaimset puhastumist. Aamen.