Tallinna ja kogu Eesti metropoliit EUGENI jutlus õnn. Jekaterina Pühtitsast mälestuspäeval 5. mail 2020. aastal
Kristus on üles tõusnud!
Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel. Jätkuvad paasa pidustused ning me ülistame meie Issanda Jeesuse Kristuse Ülestõusmist. Tänane päev on Pühtitsa kloostri jaoks eriline, sest täna austatakse suurt Jumala meelepärast pühakut – õndsat Jekaterinat Pühtitsast, kes tegutses selles pühas Kloostris.
Jekaterina Malkov-Panina sündis 15. mail 1889 Soomes. Tema noorusaastad möödusid I maailmasõja, 1917. aasta revolutsiooni ja Venemaa kodusõja raskel ajal. Aastal 1922 võeti Jekaterinat Pühtitsa kloostri kuulajate hulka. 1942. aastal oli ta sunnitud kloostrist ajutiselt lahkuma, et hoolitseda oma eakate vanemate eest. Pärast nende lahkumist siitilmast 1947. aastal pöördus õnnis Jekaterina kloostrisse tagasi ja viibis seal kuni oma hingemineku päevani.
Pühakute elulugudest saame teada, et üks pühak paistis silma eriti range paastuelu, teine aga intensiivse palvega. Kuid see ei tähenda, et paastukangelasena tuntud pühak oleks jätnud tähelepanuta palve või vastupidi – palvele keskendunud pühak oleks ignoreerinud paastu. Kristuse pärast meeletu vägitöö ei olnud kõigi pühakute valik, kuid õnnis Jekaterina võttis enda peale just selle vaimse võitluse.
Me kõik oleme kutsutud elama Kristuse käskude järgi. Jumala pühad meelepärased teenijad täitsid Kristuse käske. See tähendab, et ka meie peame neid järgima, kuid see järgimine peab olema tark. Mitte kõigil juhtudel peaks me pühakuid otseselt jäljendama. Inimesed, kes on alles hiljuti Kiriku juurde tulnud, teevad sageli eksimusi. Nad põlevad siira sooviga järgida Kristust, st täita Tema käske, ja hakkavad liiga sõna-sõnalt matkima pühakute eluviisi. Näiteks loevad nad, et mõni pühak sõi vaid leiba ja vett pikka aega ning püüavad teha sama. See aga võib viia vaimse katastroofini. Pühakud võtsid endale kehalise võitluse kõrgel tasemel, sest nende vaimne elu vastas sellele tasemele. Kui aga inimene, kes alles seisab madalal vaimsel tasemel, püüab endale võtta ränga vaimuliku või kehalise askeesi, tekib tasakaalutus ja vaimne katastroof. Seepärast ei tohi me pühakuid järgides pimesi korrata nende tegusid.
Kaasaegne maailm ei suuda kunagi mõista Kristuse pärast meeletu vägitöö, sest see juhindub täiesti teistsugustest maistest seadustest. Ka Kiriku keskel pole seda alati mõistetud – seda näeme pühakute elulugudest. Samamoodi ei mõistetud algul ka õndsat Jekaterinat. Ja see on täiesti arusaadav. Alles hiljem ilmutas Issand oma halastust nende pühakute kaudu, näidates, et see või teine inimene, kes oli võtnud endale Kristuse pärast meeletu vägitöö, täitis tegelikult Kristuse käske. Nõnda sündis see ka õndsa Jekaterinaga.
Jumala suur halastus on see, et õndsa Jekaterina püha säilmed viibivad kloostris. Püha õnnis Jekaterina on eriline eestkostja Pühtitsa kloostri, selle elanike ja palverändurite jaoks. Tõstkem oma palved tema poole, et Issand annaks meile tema eestpalvete läbi eelkõige vaimset tarkust – kuidas jäljendada pühakuid nii, et me ei teeks vaimseid eksimusi ega kahjustaks end uhkuse või eksituse kaudu. Kristuse käskude täitmist ei tohiks pidada eriliseks kangelasteoks, sest see on meie kohustus. Me peame oma hingest välja juurima patukired, sest kui me neid ei hävita, ei suuda me astuda päästeteele. Kuidas kontrollida, kas meie tee on õige?
Näiteks, kui me paastuajal ärritume või vihastame, näitab see, et me oleme veel kaugel õigelt vaimselt teelt. Õige vaimne tee seisneb selles, et kui kogeme elus raskusi, pahatahtlikkust maailma või isegi lähedaste poolt, siis ei lange me viha ega uhkusesse, vaid hoopis tugevdame oma palvet nende eest, kellelt need katsumused tulevad. Aidaku meil Issand valida õige tee oma kirgede väljajuurimiseks püha õndsa Jekaterina eestpalvete läbi. Aamen.