Piiskop Danieli jutlus Pühtitsa kloostris Jumalaema Ristikummardamise pühapäeval 23. märtsil 2025. aastal

Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel. Ristikummardamise pühapäev - Suure Paastu keskpunkt, ja Kristuse Rist on iga kristlase elu algus, keskpunkt ja lõpp. Väga sageli vanemad (tihti ka need, kes on Kirikust kaugel), kui nad toovad oma lapse ristimisele, ütlevad preestrile, et nad ristitakse, et lapsega oleks „kõik hästi“, et ta „ei jääks haigeks“ jne. Tavaliselt püüavad vaimulikud selgitada, et ristimine ei ole kaitse haiguste vastu, vaid oma risti võtmine. Tavaliselt püüavad vaimulikud selgitada, et Ristimine ei ole kaitse haiguste vastu, vaid oma risti võtmine.

Õigeuskliku inimese isiklik rist on väike võrreldes Kristuse Ristiga, kuid ka meie jõud ei ole võrreldavad Kristuse väega. Evangeeliumis on öeldud: „Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle!” (Mt 16:24) ja „kes ei võta oma risti ega järgne mulle, see ei ole mind väärt” (Mt 10:38). Meie elus on hetki, mil rist tundub raskena. Aga me kanname seda Jumala abiga. Issand on alati meie kõrval. Mõnikord kannab Ta meie risti meie eest. On juhtunud, et ka sügavas kannatuses ja haiguses võib inimene kogeda seletamatut kergust.

Pühakirja lugemine on hingele väga kasulik just neil pühalikel päevadel. Hiljuti lugesime Pühapäevakoolis Pühade Apostlite Tegusid. Juba esimestest peatükkidest alates tutvume apostlite elu ja kuulutustööga ning võime teha järelduse, et kahe tuhande aasta jooksul pole midagi muutunud. Apostleid süüdistati pidevalt selles, et nad toovad võõrast õpetust. Toona kartsid inimesed seda vastu võtta, peljates Rooma võimu ja alistamist. Apostleid süüdistati pidevalt selles, et nende kuulutus olevat vale ja nad ise olevat kahtlased. Kaks tuhat aastat on olnud risti kandmise aeg. Anna, Issand, et ka meie võiksime käia Kristuse järel apostlite eeskujul. Me teame, et apostel Pauluse juurde tulid inimesed ja hoiatasid teda eelseisvate kannatuste ja tagakiusamiste eest, aga tema vastas, et on nendele valmis ja koguni ootab neid. Anna meilegi, Jumal, sarnast indu, usku ja armastust Jumala vastu. Issand ei tõotanud meile rahulikku, rõõmsat ja muretut elu, vaid kõneles ohakatest meie kitsal rajal, julgustades meid sõnadega: „Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni” (Mt 28:20). Aamen.