Fotonäitus „Pühtitsa – 125“ avati Moskvas
8. oktoobril 2016. aastal avati Moskvas Vene Välismaalaste Majas (A. I. Solženitsõni nimelises) näitus „Pühtitsa – 125“, mis oli pühendatud Pühtitsa Jumalaema Uinumise Stavropigiaalse Nunnakloostri 125. aastapäevale – ainsale kloostrile Balti riikides ja Euroopa Liidus, mis allub otse Tema Pühadusele Moskva ja kogu Venemaa patriarhile.
Ürituse raames Vene Välismaalaste Majas toimus Pühtitsa kloostrile pühendatud ajaloolise albumi esitlus ning ajaloolase ja ajakirjaniku Viktor Lanbergi dokumentaalfilmi esilinastus vürst Sergei Vladimirovitš Šahhovskoist, Eestimaa kubernerist. Kuremäel asuv klooster asutati tänu Sergei Vladimirovitši ja tema abikaasa vürstinna Jelizaveta Dmitrijevna pingutustele.
Pühtitsas toimusid albumi esitlus ja filmi esilinastus 5. septembril, Jumalaema Uinumise püha tähistamise lõpetamise päeval, aga Moskvas – Radoneži vaga Sergi mälestuspäeval. Esinejad rõhutasid selle sümboolset tähendust: üritus toimus Pühtitsa kloostri asutaja taevase kaitsja pühendatud päeval, märgitakse Vene Õigeusu Kiriku Sinodaalse kloostri- ja mungakonnaosakonna kodulehel.
Vernissaaž korraldati Eesti ja Venemaa poolte koostöös. Kloostri kunstilis-arhitektuursete ja haridusprojektide kuraator Vladimir Anšon märkis, et paljudes korraldusküsimustes abistasid neid Eesti Välisministeerium ja Eesti saatkond Venemaal, ning ürituse külaliseks oli suursaadik Arti Hilpus. Vene Välismaalaste Maja juhtkond eesotsas selle direktori Viktor Moskviniga ja direktori asetäitja Tatjana Korolkova andsid samuti oma parima, et see tähtis sündmus – kloostri juubel, mis on üks tuntuimaid Õigeusu keskusi väljaspool Venemaad – saaks Moskvas vääriliselt tähistatud.
Fotonäitus, mille autoriks on Pühtitsa kloostri praegune iguumenja Filareta (Kalatšova), kes kandis juba kambriteenijana igavikustunud skeemaiguumenja Varvara (Trofimova) juures fotograafi kuulekust, toimub Vene Välismaalaste Maja seinte vahel rohkem kui kuu aega.
Esitledes värvikat raamat-albumit „Jumalaema Klooster. 125 aastat Pühtitsa Jumalaema Uinumise Stavropigiaalsest Nunnakloostrist“, mis sisaldab rohkelt ajaloolisi ja kaasaegseid fotosid, pööras iguumenja Filareta tähelepanu selle erilisusele: erinevalt kloostri ja selle pühapaikade varasematest väljaannetest (1991, 2003, 2008) põhineb uus raamat tekstiliselt kloostri kroonikal. „See tähendab, et kõik ajaloolised sündmused, mille Pühtitsa klooster oma elanike kaudu on läbi elanud, näeme me nende sündmuste tunnistajate – meie seast lahkunud, ent taevase Pühtitsal viibivate õdede – mälestuste kaudu. Nemad olid tunnistajad sellele, mida me nüüd nimetame ajalooks,“ ütles kloostri iguumenja.
Kloostri ja selle järjest tugevneva kirjastuse jaoks oli oluline esitada kloostri ajalugu põhjalikult ja kronoloogilises järjekorras – alates asutamisajast ja edasi: Esimese maailmasõja ja riigipöörde aastad Venemaal, mis tõid Pühtitsa õdedele kaasa rasked katsumused; elu Eesti Vabariigi ajal, mil kloostri säilitamiseks tuli see ümber nimetada „Heategevuslikuks kristlikuks Pühtitsa naiste tööühenduseks“; Teise maailmasõja aastad ja kloostri kasutamine Saksa sõjaväeosade majutamiseks.
Esitluse lõppedes jagasid õed emake iguumenja õnnistusel külalistele raamat-albumi. Heategija Sergei Glinka, kellel polnud võimalust osaleda Pühtitsas sügise alguses toimunud pidulikul õhtul, sai Vene Õigeusu Kiriku Välissuhete Osakonna tänukirja kätte Vene Välismaalaste Maja konverentsisaalis.
Seejärel toimus dokumentaalfilmi „Vürst Sergei Vladimirovitš Šahhovskoi. Eestimaa kuberner“ linastus. Viktor Lanberg rääkis, et filmi peategelane unustati varsti pärast oma surma. „Aga vürst Sergei Vladimirovitš oli see ametnik, see imeline terviklik isiksus, kes oma intellektuaalse potentsiaali tipul teenis Isamaad, teenis Vene Õigeusu Kirikut, säästmata oma elu. Seepärast, töötades erinevates arhiivides (ja suureks abiks oli meile Pühtitsa kloostri arhiiv), kogudes filmi jaoks materjale, seda filmides, püüdsime me justkui selle nime tagasi ajalukku tuua,“ rõhutas režissöör. Filmis tsiteerib iguumenja Filareta (Kalatšova) oma eelkäijat – skeemaiguumenja Varvarat (Trofimova), kes nimetas vürsti „pühaks ametnikuks“, sest ta oli kuberner, kes hoolis inimestest ja oma ülesannetest, ei võtnud altkäemaksu, ei peitnud dokumente riiulisse, vaid oli tõepoolest rahva teenija.
Teiseks filmi kangelaseks oli Kroonlinna püha õiglane Joann. See ülevenemaaline karjane seisis Jumalasünnitaja mäel alguse saanud kloostrielu juures. Uues kloostri väljaandes on kirjas, et isa Joann Kroonlinnast, olles heaks kiitnud koha, kuhu kavatseti klooster rajada, juhendas, toetas, palvetas ja õnnistas iga olulist sammu selle rajamisel. „Suudlege seda maad,“ ütles püha õiglane rahvale, „sest see on pühitsetud Jumalaema tulekuga.“
Hämmastav on see, et Pühtitsa klooster ei olnud suletud mitte ühelgi päeval – isegi neil aastatel, mil Kirikut taga kiusas Jumalavastane võim. Uue ajaloolise albumi tervitussõnas kirjutas Tema Pühadus Moskva ja kogu Venemaa patriarh Kirill selle kohta: „Me ei saa jätta märkimata Jumala erilist armu Pühtitsale, mida on mööda läinud laastamine ja teotus. Kristlaskonna agar Eestkostja on katnud selle kloostri Oma aulise omofooriga ja hoidnud seda sellest kurjast …“.
Pühtitsa kloostri rajamise ajalugu on seotud Jumalaema Uinumise kujuga: pärimuse järgi ilmus seal, kus nüüd asub klooster, eesti karjapoistele Kõigepüham Jumalasünnitaja, ja Tema ilmumise paigas leiti Jumalaema Uinumise ikoon. XVI sajandil ehitasid kohalikud elanikud tamme lähedale, kust ikoon leiti, väikese kabeli. Selles paigas, mida kutsutakse Kuremäeks, asutasid 1891. aastal Eestimaa kuberner vürst Sergei Vladimirovitš Šahhovskoi ja tema abikaasa Jelizaveta Dmitrijevna (sündinud krahvinna Miljutina) Pühtitsa nunnakloostri. Nimi „Pühtitsa“ pärineb eesti sõnast püha, Pühtitsa tähendab „püha paika“.
patriarchia.ru