Just see ajalooline kontekst lubab heita Pühtitsale teistmoodi pilgu. Selle kandi sakraalsus tekkis enne kloostri loomist ja isegi enne nunnade kogukonna tekkimist. Aga just nunnade kogukonna sünd andis võimaluse Jumala ülistamise edasisele kasvule selles kohas, samuti võimaldas ka säilitada selle mälestuse ja muuta see mitte ainult kohaliku pärimuse, vaid ka ülevenemaalise kirikuelu alaliseks osaks.
Nimi „Pühtitsa“ on seotud eesti sõnaga püha – ja see näitab, et maanurga ajaloolises mälus on kohal eriline tähendus. Kui aga kaevuda sügavamale, siis näitab see selle paikkonna ettemääratust, mis kujunes välja kaua aega enne kloostri ilmumist. Rääkides Pühtitsast, ei saa me alustada kloostrimüüridest. Me peame vaatama sügavamale – selle maa ajalukku, kus pühadus ilmus veel enne, kui siia tekkisid kloostri müürid, kelliad ja õeskond. On vaja näha seda pinnast, milles, nagu salapärases seemnes, peitus juba Pühtitsa kloostri tulevane sünd.
Tuleb märkida, et Pühtitsa õigeuskliku olemuse alged on veel sügavamal kui Jumalaema ilmumise lugu ja sellele järgnevad imettegeva ikooni austamised, millest tuleb juttu natuke hiljem. Juba enne kloostri tekkimist on ajaloolased ära märkinud õigeuskliku kristluse suurt mõju selles piirkonnas. Etnograaf Georgi Trusman (1857-1930; Eesti ajaloo ja kristluse ajaloo, etnograafia ja toponüümika uurija) arvas, et suurem osa kohalikust elanikkonnast oli palju paremini tuttav kristlusega õigeusu kui katoliikluse vormis.
Hiljem omandas Pühtitsa sakraalsus erilise sisu seoses Jumalaema imepärase ilmumisega ja Tema imettegeva Uinumise ikooni leidmisega tamme okstest. Neid sündmusi tuletavad meile tänini meelde Püha allikas ja iidne tamm koos kabeliga, kus hoiti imettegevat ikooni. Koos moodustavad nad sakraalse maastiku, mis on pühitsetud mälestusega Jumalaema ilmumisest, palve, palverännakute ja õigeusu austamise muude vormidega.
Eriti tähtsad on arvukad tunnistused kohaliku elanikkonna usuelu kohta: kabelite kohta, pühakute, ikoonide ja allikate austamise kohta, aga samuti ka „poluvernikute“ (pooleusuliste) olemasolu kohta, kellel säilisid õigeusu kombed isegi pärast seda, kui osa elanikkonnast läks üle luteri usku. See näitab, et Pühtitsa piirkond oli avatud usuline territoorium, milles erinevad konfessionaalsed tavad võisid pühaduse poole pöördumisel kokku puutuda ja koos eksisteerida.
Pühaduse õigeusklik loomus ei tähendanud selle maa-ala suletust ainuüksi õigeusu traditsiooni raames. Vastupidi, Pühtitsa sakraalsusel oli õnnistusrikas külgetõmbejõud ümbruskonna elanikkonnale, sealhulgas nendele, kes kuulusid erinevatesse kultuurilistesse ja usulistesse sfääridesse. Eriti eredalt avaldus see iga-aastasel Jumalaema Uinumise püha tähistamisel Pühtitsa mäel ja ristikäigul imettegeva Jumalaema Uinumise ikooniga. Püha tõi kokku palju rahvast.
Selles mõttes polnud Pühtitsa mitte lihtsalt geograafiline koht, aga omanäoline (eriline) piirkond, kus sajandite jooksul said kokku erinevad usulised ja kultuurilised traditsioonid. Siin said kokku erinevad pühaduse tajumise viisid, aga see kokkupuude ei tähendanud mitme sõltumatu pühakoja olemasolu. Vastupidi, Pühtitsa oli piirkond, kus erinevad kultuurilised keeled kirjeldasid üht reaalsust, mis eelkõige oli vaimne. Eestikeelne nimi Kuremäe – „Kurgede mägi“, nimi Pühtitsa – „Püha koht“, aga samuti ka mäe nimi – Jumalaema mägi, kajastavad ühe ja sama territooriumi tajumise erinevaid viise. Kultuuride erinevad keeled ei loonud erinevaid pühakodasid, vaid kirjeldasid ja mõtestasid erinevalt üht ja sama territooriumi, mille sakraalne keskus säilitas õigeuskliku olemuse.
Pühtitsa eripära seisneb ka selles, et selle pühadus oli seotud kogu ümbritseva maastikuga: mäe, allika, iidse tamme, ikooni ilmumise koha, kabeli ja teedega, mida mööda tulid siia inimesed. See ei olnud mitte lihtsalt eraldiseisev kummardamise koht, vaid terviklik püha ala, mis aegamööda astus Kiriku ellu. Ja mõistes seda, omandab kloostri tekkimine erilise tähenduse. Õeskonna tekkimine on järgmiseks ja orgaaniliseks etapiks juba välja kujunenud pühapaiga elus. Selle ilmumisega siia jääb püsima pidev palvetamine, töö ja teenimine, õeskond ise aga muutub Jumala õnnistusel selle püha paiga hoidjaks. Tänu sellele mälestus siin ilmunud pühadusest mitte ainult ei säili, vaid elab edasi, seda antakse edasi põlvest põlve nagu elavat ja lõppematut Pärimust.
Sellepärast võib Pühtitsat mõista samal ajal kahes mõõtmes: nagu õigeusu pühapaika, mis on juurdunud isiklikus kiriklikus ajaloos ja vaimses traditsioonis ning nagu erinevate kultuuriliste ja religioossete traditsioonide erilist kohtumise kohta. Nende kahe dimensiooni ühendamine avaldab ühe Pühtitsa kloostri olulistest eripäradest: õigeusu pühapaik ei lahustu ümbritsevate traditsioonide mitmekesisuses, vaid muutub kristliku vaimu keskpunktiks, mille ümber puutuvad kokku erinevad kultuurilised keeled, mõjutades selle koha salajast reaalsust.
Ja järsku ta näeb: mäe peal seisab suursugune emand imelises, sädelevas riietuses. (On olemas ka pärimus, et see toimus Püha Allika kohal).
„Mida see võiks tähendada?“ ütles eestlane iseendale ja läks mäe juurde.
Kui ta aga lähemale jõudma hakkas, kadus ilmutus tema silmist.
Eestlane vaatas siia-sinna – midagi polnud näha ja läks jälle karja juurde tagasi.
Kuid siis tekkis ilmutus uuesti mäel endises kohas.
Eestlasest karjus läks jälle, et ilmutust lähemalt vaadata, kuid too kadus silmist, kui ta mäele ligines; kui mees aga karja juurde tagasi läks, ilmus emand jälle välja.
Koju jõudes jutustas eestlane ilmutusest teistele oma küla elanikele:
„Nägin ma,“ rääkis ta, „imelist ilmutust mäe peal – suursugust emandat heledas sädelevas riietuses, aga ei saanud kuidagi tema juurde minna, niipea, kui lähenema hakkasin, kadus ilmutus koheselt silmist teadmata kuhu, kui aga läksin karja juurde tagasi – ilmus jälle. Tulge koos minuga, ja te näete, et ma ei valeta.“
Mõned jäid nõusse ja teisel päeval läksid varahommikul mehega kaasa.
Ja kohale jõudes, nägid nad tõesti allika lähedal suursugust naisterahvast, kellel oli seljas hele sädelev riietus.
Nad hakkasid mäele lähemale minema, et vaadata ilmutust lähemalt, kuid ta kadus silmist.
Ja see kordus mitu korda.
Kolmandal päeval tulid koos nende eestlastega teised eestlased samast külast, kuid kordus jällegi sama: kaugelt nägid nad kõik ilmutust, kui aga hakkasid lähemale minema, kadus ta silmist teadmata kuhu.
Siis nad läksid mäe otsa ja hakkasid kõike üle vaatama, – ja näe siitsamast, samalt kohalt, kus oli end ilmutanud suursugune emand, leidsid nad vana ikooni.
Leidnud ikooni, ei suutnud nad aru saada, mis on sellel kujutatud, kuna nad olid luterlased, aga luterlased, nagu teada, ikoone au sees ei pea ega tunnista; aga nad olid head inimesed ja otsustasid anda selle ikooni õigeusklikele – vene talupoegadele.
Just sel ajal läksid mäest mööda venelased. Need olid naabruses asuva Jaama küla talupojad; nad läksid lähimasse mõisa teopäevi tegema ja nende tee viis eesti külast ja mäest mööda.
Eestlased pöördusid nende poole:
„Näe – ütlesid nad, – me leidsime mingi ikooni; meie ikoone ei austa, teie aga peate neid au sees; nii et võtke see ikoon endale“.
Ja samas jutustasid kõigest üksikasjalikult, kuidas nad selle leidsid.
Võtnud vastu eestlastelt leitud ikooni, nägid õigeusklikud kohe, et see on Jumalaema Uinumise ikoon.
Ikoon, nagu ka praegu võib näha, on vana, kuid on hästi säilinud; maalitud vanal moel, rikkalike kaunistusi tema peal polnud, tema mõõdud on aga – kõrgus 12 ja laius 10 verssokit.
Aga mille jaoks ilmus see ikoon ja kes oli see imepärane naisterahvas, kes ilmus sellel kohal, kust leiti ikoon? – küsisid selle kohta nõutult õigeusklikud talupojad üksteiselt ja olid väga imestunud, et ei suutnud seda mõista…
Kuid nende igaühe süda ütles salaja, et see oli Jumalaema, meie Kõigepüham Neitsi: ta ilmutas end mäel selleks, et anda inimestele Enda ikoon.
Ikooni aga ilmutas Ta märgiks Enda armastusest inimeste vastu.
„Ilmselt, Ta, kristlaste soo armuline Kaitsja, nägi taevast meie pisaraid ja rasket elu selles kaugel asetsevas maanurgas, rõhumist mitteõigeusklike poolt ja pidevat hirmutunnet – rääkisid üksteisele õigeusklikud talupojad, – ja saatis meile Oma ikooni Enda abi märgiks.“
„See on selle jaoks antud ikoon, – rääkisid teised, et me ei unustaks meie püha õigeusku selles maanurgas ja austaksime innukalt Jumalaema.“
Ja lõpuks leppisid kokku nii: „Hakkame nüüdsest hoolega austama seda Jumalaema püha ikooni; nüüd pole meil kogu rannikumaa piirkonnas õigeusu kirikuid: ehitagem mäele, kus Jumalaema ilmus, väike kabel, paneme sinna leitud ikooni, ja see saab olema meile kiriku asemel.“
Leppisidki kokku ja ehitasid mäele kabeli.
Ehitanud kabeli, otsustasid nad iga aasta tähistada Jumalaema Uinumise püha ja hakkasid sel päeval, see tähendab iga aasta 15. augustil kutsuma enda juurde Narva linna kirikust vaimulikku.
Sellest ajast saadik hakati Kuremäe mäge kutsuma Pühtitsa s. t. Pühaks mäeks. Aga selle jalamil asuvat allikat hakati pidama pühaks.
XIX sajandil algas Pühtitsa pühaduse laialdasem austamine.
1885. aasta aprillis sai Eestimaa kuberneriks vürst Sergi Šahhovskoi. Tema ustavaks abiliseks oli tema abikaasa vürstinna Jelizaveta Dmitrijevna. Vürst Šahhovskoi tegevus Eestimaal oli niivõrd mitmekülgne ja niivõrd vaheldusrikas, et ükski ühiskondliku elu valdkond ei jäänud tema tähelepanu ja mõjuta. Usu valdkond paelus teda mitte ainult kui kristlast, vaid ka kui kaugelenägelikku administraatorit.
Tema teenistuse aastatel ehitati tema isiklikul initsiatiivil ja vahetul osalemisel õigeusukirikud Eestimaa uutes külakogudustes, õigeusu katedraal ja kabel Revalis (Tallinnas), maja Preobraženski orbude varjupaiga tarbeks samuti Revalis. Peale selle asutati Pühtitsa naisklooster.
Vürstil ja tema abikaasal oli kindel soov tegeleda heategevusega Jumala hüvanguks. Nad otsisid kohta, kus oleks saanud asutada kloostri, kus teeniksid nunnad ja kust kanduks Taevasse pidev palve. Jumala tahe oli see, et 1885. aasta juunis jõudsid vürstini esmakordselt teated Pühtitsa pühadusest.
1885. aasta juunis, varsti pärast vürst Sergei Šahhovskoi määramist Eestimaa kuberneriks, suundus tema abiline ja eriasjade ametnik hr S. ametireisile mööda Wesenbergi (Rakvere) kihelkonda.
Meintacki (Mäetaguse) kõrtsist mööda sõites märkas ta luteriusu kandi jaoks ebatavalist nähtust – Püha Nikolai Imetegija õigeusu ikooniga posti. Eestlasest kutsar ei osanud midagi selgitada, aga kõrtsi juures kohtas ametnik selle peremeest – auväärset vene vanakest Koltšinit, kes oli elanud siin üle 50 aasta. Astudes tema juurest läbi, oli hr S. üllatunud: tuba tuletas meelde rikka õigeusu kaupmehe kodu, ning kogu püha nurka täitsid kallid ikoonid kuldsetes katetes nende ees põlevate õlilampidega.
Vana mees Koltšin jutustas, et varem, enne raudtee ehitust, oli siinne tee Peterburist Varssavisse väga elava liiklusega, ning kõikide postijaamade ja kõrtside peremehed olid venelased, kes paigaldasid selliseid teeäärseid poste ikoonidega. Ajapikku sõitsid venelased ära, nende asemele tulid eestlased-luterlased, kes hävitasid need õigeusu märgid ja ainult tänu Koltšini hoolele jäi see post alles.
Aga peamine oli see, et vana mees Koltšin jutustas ametnikule Pühtitsa ikoonist (15 versta kaugusel kõrtsist). Ta rääkis, et sellelt mäelt leidsid muistsetel aegadel eestlased-luterlased Jumalaema Uinumise imettegeva ikooni. Kuna imettegeva ikooni jätmine väikesesse kabelisse, mis asus üksildases kohas, polnud ohutu, viidi ta üle alguses Narva linna katedraali, hiljem aga – Sõrenetsi (Vasknarva) küla kirikusse, mis asus umbes kolmekümne kilomeetri kaugusel Pühtitsast. Iga aasta 15. augustil tõi ristikäik selle ikooni Pühtitsa mäele vana kabeli juurde, kuhu kogunesid Jumalaema Uinumise püha tähistama tuhanded usklikud, kaasaarvatud kohalikud luterlased ja „poluvernikud“ (eestlased, kes järgisid õigeusu kombeid). Teekond Sõrenetsist polnud kerge: sel ajal ei olnud olemas otse kulgevaid sõiduteid ning palverändurid pidid minema läbi metsade ja soode mööda kitsaid radu. Sõrenetsi kroonikas on märgitud, et kohati läksid inimesed põlvini soomülgastes, ikooni aga kandsid kordamööda, surudes teda hoolikalt rinna vastu. Tervistavat allikat mäe jalamil austasid aga absoluutselt kõik. Koltšin märkis rõõmuga, et Revalist hakkas siin lõpuks käima vaimulik Karp Tiisik, kes pidas teenistusi vene ja eesti keeles, kus osales palju rahvast.
See liikumine õigeusku ehmatas kohalikke saksa paruneid-luterlasi. Et hoida talupoegi luteri usus, kogusid nad kiiresti 8 000 rubla ja hakkasid ehitama õigeusklike jaoks pühal Pühtitsa mäel oma luteri kirikut.
Soovides isiklikult kontrollida neid sõnu, suundus hr S. Illucki (Illuka) mõisa, kus asus püha mägi. Kohalik talupoeg Rudolf Andreejev kinnitas seda, mida Koltšin oli jutustanud ja lisas, et siinsetel eestlastel on vene perekonnanimed (Solovjov, Zabolotnõi), kuigi keelt nad ei mäleta. Vaadanud üle 1876. aastal ehitatud vana kabeli, nägi hr S., et kõigest mõnekümne sülla kaugusel sellest ehitavad sakslased juba suure hooga luteri kiriku vundamenti.
Kubernerile vürst Šahhovskoile kandis hr S. isiklikult ette Pühtitsa ikooni olemasolust, selle koha laialdasest rahvapoolsest austamisest ja kiriku ehitusest, mis oli kooskõlastamata. Vürst oli sellest raportist vägagi üllatunud.
Sama aasta augustis saabus hr S. uuesti Pühtitsasse ja avastas, et luteri kiriku seinad olid juba valmis, jäänud oli katuse ehitus, sakslased aga kavandasid selle sisseõnnistamist kohe enne õigeusu Jumalaema Uinumise püha – 15. augustil. 14. augustil, kui õigeusu kabelis algas pidulik Koguöine jumalateenistus, panid kirikut ehitanud töölised (peaaegu kõik olid varem õigeusklikud) tööriistad käest ja läksid kabelisse palvetama.
See hetk sai määravaks: vürst Šahhovskoi korraldusel peatati ebaseaduslik ehitus, mida alustati Siseministeeriumi loata. Püha mägi jäi õigeusu kiriku haldusalasse, lõpuni ehitamata kiriku seinad ehitati aga hiljem ümber õigeusu kirikuks. Sel moel viidi täide vürsti tahe püha koha kaitsmise osas. (allikas: Pärg hauale endise Eestimaa kuberneri vürst S.V.Šahhovskoi mälestuseks pühendatud artiklid / toimetatud G. Jantševetski poolt – Reval, 1896. S. Nikolajevi artikli „Esimesed ametlikud teated Pühtitsa pühadusest“ ülevaade).
Nii algas Pühtitsa kloostri järkjärguline kujunemine.
Tähtsaks etapiks selles protsessis sai iseseisva Pühtitsa õigeusu koguduse loomine. 7. novembril 1885. aastal anti välja Püha Sinodi poolt määrus nr 3894 kabeli muutmise kohta Jumalaema Uinumise kirikuks, mille juurde määrati iseseisev vaimulikkond. Esimeseks alaliseks vaimulikuks määrati isa Johann Johanson.
Kuid koguduse loomine oli ainult algus. Järkjärgult küpses mõte luua siia naisklooster, mis saaks alaliselt hoida imettegevat ikooni ja järgida usuelu, palvetades tema ilmumise koha juures.
Et tegeleda heategevuse ja valgustusliku tööga seaduslikul alusel, asutati 1887. aastal vürst Sergi Šahhovskoi initsiatiivil Kristus-Päästja ja Jumalaema Kaitse Baltimaa Õigeusu Vennasteseltsi osakond. Vürstinna Jelizaveta Dmitrijevna juhtimisel avati Jewe nimelises kohas (praegu Jõhvi) heategevusasutused: kool, haigla koos apteegi ja vastuvõtuga ambulatoorsetele haigetele. Kooli võeti vastu kõiki lapsi vaatamata nende usulisele kuuluvusele. Vennasteseltsi valgustuslik tegevus ei piirdunud ainult tüdrukute õpetamisega. 1887. aastal otsustati avada kool ka poistele. Õppida soovijate arv oli niivõrd suur, et olemasolev ruum ei mahutanud enam kõiki lapsi; tekkis vajadus eraldiseisva koolihoone järele. Imperaator Aleksander III, saanud teada kooli avamisest Jewes, käskis eraldada 30 tuhat rubla spetsiaalse toidufondi loomiseks.
Kuid tol hetkel oli vennasteseltsi peamine eesmärk naiskloostri asutamine Jumalaema mäele Pühtitsasse, kuhu aja jooksul oleks saanud üle viia Jewes avatud heategevusasutused.
Vürstinna J.Šahhovskaja pidas isiklikult kirjavahetust Eestis õigeusu korraldusküsimuste osas. Muuhulgas 1888. aastal oli vürstinna kirjavahetuses püha õiglase Kroonilinna Joanniga, kes saatis talle oma õnnistuse ja 200 rubla valgustuslikeks eesmärkideks. Isa Joann kirjutas Jelizaveta Dmitrijevnale 26. septembril 1888. aastal:
„Teie Hiilgus, südamest austatud vürstinna Jelizaveta! Sain teie kirja kätte ja lugesin selle läbi südamliku kaastundega. Tasugu Jumal Teile teie jõukohase kaasabi eest Õigeusu kinnitamisel maanurgas, kus Issand on määranud Teil elada ja tegutseda rahva heaks ja Jumala auks… Te palute Jumalalt imet Õigeusu edukaks levimiseks ja vaestele eestlastele ja lätlastele abi osutamiseks. Jumal on imede Jumal kõikidel aegadel… Ta on teinud ja teeb imesid Teie vennasteseltsis ning kinnitab Teie ettevõtmist lõpuni. Mul on au saata õeskonna vajadusteks 200 rubla. Kummardan Teie ees südamest. Teie alandlik teener ja palvetaja – ülempreester Joann Sergijev“.
Iguumenja Maria (Davõdova), keda vürstinna Jelizaveta nimetas „heaks õpetajaks ja truuks sõbraks“, oli Kostroma Jumalailmumise kloostri eestseisja. Ta sai üheks Jewe õeskonna asutajaks. Emake andis „väärtuslikke näpunäiteid Eestimaa kubermangu heategevusliku tegevuse osas“. Juba 1886. aasta alguses koostas iguumenja Maria projekti „Heategevuslik-kasvatuslik õeskond ja selle arendamine kloostrini koos heategusasutustega“. Samal 1886. aastal palus vürstinna iguumenjal saata siia kogenud halastajaõde. Nii saadeti Eestimaa kubermangu Jumalale ja ligimeste teenimisele ustav nunn Varvara (Blohhina), kellest sai tulevikus Pühtitsa kloostri esimene iguumenja ja selle elu korraldaja ning koos temaga veel mõned õed. 1889. aastal asutati Jewe Vennasteseltsi poolt tüdrukute – õigeusklike orbude varjupaik ja käsitöökool, kus õppisid ka kohalikud lapsed olenemata nende usulisest kuuluvusest. Selles käsitöökoolis õpetas Emake Varvara tüdrukutele käsitöö tegemist. Peale selle lõi ta laste kirikukoori ja pani aluse palvete lugemisele Jewe heategevusasutustes. 1890. aastal avati Jewes õigeusu kogudus. Kõik see oli aga ettevalmistus õeskonna loomiseks Pühtitsa mäel.
1890. aastal õnnistas Kroonilinna Joann isiklikult nunn Varvarat iguumenja teenistuseks ja kloostri asutamiseks. Ta võttis tegusalt ja järjepidevalt osa tulevase Pühtitsa kloostri asutamisest. Veel enne õeskonna ametlikku avamist külastas ta isiklikult Jumalaema mäge, õnnistas ja pühitses kohta, mis oli ette määratud kloostri ja tulevaste ehitiste jaoks. Samuti pühitses ta kloostri esimese maja, mis oli ehitatud tema enda poolt kloostri tarbeks saadetud vahenditest. Tema isiklike rahasaadetiste abil ehitati esimeste kelliate hooneid, katedraali ja kloostrimüüre. Esimesteks ehitustöödeks saatis ta vürstinna Šahhovskajale isikliku õnnistuse ja suure rahasumma. Ühel enda kohalviibimise ajal veetis isa Joann Pühtitsas neli päeva – 13.-16. augustini. Isa Joanni kaudu saadeti väga suuri annetusi kogu Venemaalt. Ta saatis need vahendid Pühtitsasse edasi ja, mis on eriti tähtis, saatis tulevasi õdesid teele õnnistuste ja järgmiste sõnadega: „Minge Pühtitsasse, sealt on kolm sammu Taevase Kuningriigini. Suudelge seda maad, see on pühitsetud Jumalaema ilmumisega.“
Kloostri kroonika talletas Kroonilinna Joanni sõnad, mis olid öeldud õdedele, ja õed hoiavad põlvest põlve hardalt seda ettekuulutust:
„Venemaal on palju kuulsusrikkaid pühakodasid ja kloostreid. Paljud neist pühitakse usuvihkajate poolt maa pealt, kuid sellele kloostrile on määratud pikk iga ja heakord. Ja see jääb seisma kuni aegade lõpuni.“
Need sõnad osutusid hämmastavalt täpseteks.
1891. aastal läks Šahhovskoide abielupaari püüdluste tulemusel kogu Jumalaema mägi õigeusu vaimuliku kirikuvalitsuse valdusesse. See avas lõpliku võimaluse teoks teha kavatsus õeskonna loomisest ning viia Jumalaema mäele üle kõik heategevusasutused ja ehitada kõik õdede eluks vajalik. Püha Sinodi poolt lubati asutada Jumalaema mäel Pühtitsa Jumalaema Uinumise õeskond. 1892. aastal muudeti see Pühtitsa Jumalaema Uinumise naiskloostriks, nunn Varvara (Blohhina) aga pühitseti iguumenjaks.
Algusest peale allus Pühtitsa kloostri ehitamine ühtsele ideele. 1892. aastal pakkus akadeemik Mihhail T. Preobraženski välja kloostri ehitamise üldplaani, mille keskel asus kirik, selle ümber aga paiknesid puidust eluhooned – kelliad ja Pühad väravad kellatorniga. Arhitektuurilisi- ja ehitustöid juhtis Aleksander A. Poleštšuk, kes oli pärit Saaremaalt.
Samal aastal hakati ehitama esimesi puithooneid õdede ja laste varjupaiga jaoks, samuti hakati rajama graniidist ja tellistest alakorrusega Pühasid väravaid puidust kellatorniga. Uue kloostri jaoks muretseti kolm kirikukella.
16. augustil 1892. aastal pühitses Riia ja Miitavi piiskop Arseni sisse esimese kivist kloostrikiriku Jumalaema Uinumise auks. 1895. aastal aga ehitati söögisaal-kirik püha Siimeoni ja naisprohvet Anna auks. Nii kujunes tasapisi kloostri ansambel, milles kirik muutus õdede elu vaimseks keskpunktiks.
1894. aastal tabas Kloostrit raske kaotus: neljakümne kahe aasta vanusena suri ootamatult vürst Sergei V. Šahhovskoi. Abikaasa mälestuseks rajas vürstinna Jelizaveta mäele, vürsti maja kõrvale Radoneži vaga Sergi auks kiriku perekonna hauakambriga. Siin leidis viimse puhkepaiga 1939. aastal ka vürstinna ise.
Nagu juba mainitud, on siin kõik keskendunud selle ümber, et säilitada ja austada seda pühapaika, mis avati Issanda ja Jumalaema soosingul selles kohas. Kloostri elu ja iga siiatulija elu, kes tuleb Jumalaema juurde, rajaneb Jumala ja lähedaste teenimisele – või täpsemalt öeldes, Jumala teenimisele lähedaste teenimise kaudu. Seda teenimist käsitletakse kui andi, mis on antud Jumalaema Enda poolt. Tema on selle koha välja valinud, nagu me sügavalt usume ja ilmutanud siin Oma erilist õnnistusrikast olemasolu, mida tunnistavad rohkearvulised imed ja ilmutused.
Munkluse teel selgineb inimeses üha enam selle mõistmine, et mitte niivõrd tema ise ei vali oma teenimise kohta, vaid Issand toob ta sinna, otsustades, kus on tema teenimise paik. Ja siis saavadki Päästja sõnad erilise sügavuse: „Teie ei ole valinud mind, vaid mina olen valinud teid ja olen seadnud teid, et te läheksite ja kannaksite vilja“ (Joh. 15:16).
Algne Kloostri rajamine kujunes samuti ligimeseteenimise tähe all, mis väljendus seal heategevusasutuste rajamises. Esimeste kloostriõdede igapäevane töö oli õigupoolest tõeline kangelastegu. Säilinud ülestähenduste põhjal kandsid esimesed Pühtitsa õed sageli ise kive ja palke kelliahoonete ehituseks, harisid kuni 200 tiinu maad ja samal ajal hoolitsesid haigemajas haigete eest, õpetasid kloostri varjupaigas orbudele kirjaoskust ja käsitööd. Nähes, et õed töötavad ehitustöölistega võrdselt, innustas emake Varvara neid ja jagas nendega ise kõiki raskusi. Ta kandis kordamööda iga õega kive, liiva ja teisi ehitusmaterjale. Ööbis aga emake koos õdedega Jumalaema Uinumise vana kalmistukiriku kellatornis.
Kõik see räägib sellest, et esimestest kloostri eksisteerimise päevadest elasid kloostri õed oma kätetööst, palvetest ja täielikust eneseohverdusest. Pühtitsa õdede raskest tööst annab tunnistust kogu kloostri ajalugu. Töö oli siin igapäevaelu lahutamatuks osaks, ning seetõttu muutus ta ka teenimise vahendiks ja vaimseks vägitööks. Emake iguumenja Varvara (Trofimova), Kloostri seitsmes eestseisja, juhindus ise oma elus ja jagas ka õdedele järgmist vaimset õpetust: „Palve ja töö. Töö ja palve.“ Niisugune on Pühtitsa kloostri tee – tee, kus palve pühitseb tööd, töö aga muutub palve jätkamiseks.
Loomulikult on kloostri 135 aasta pikkuse elu jooksul vahetunud mitu ajastut, see aga tähendab, et uued asjaolud ja uued vajadused nõudsid kloostrilt teistsugust teenimist. Võib välja tuua tema ajaloo erinevaid perioode, kuid sisuliselt olid need ühtse, elava ja keerulise organismi – Kloostri – erinevad kasvu- ja arengutähised.
1897. aastal viidi iguumenja Varvara (Blohhina) üle Kaasani piiskopkonda, Pühtitsa kloostri eestseisjaks määrati nunn Aleksia (Pljaškevitš) Moskva Kristuse Kannatuste kloostrist. Üheks tema peamiseks elutööks oli uue suure kolme altariga katedraali ehitus, mis oleks mahutanud ära õed ja ka arvukad kloostri palverändurid ning mis pidi kaunistama Kloostrit ja olema väärikaks kohaks, kus võiks hoida Jumalaema Uinumise ikooni.
Vahendite kogumiseks katedraali ehituse tarbeks saatis iguumenja Aleksia nun-nasid Riiga, Peterburgi ja Moskvasse. Just ühe sellise reisi ajal, 1905. aastal, leidis aset kuuletuja Anna Abramova tutvus Moskva kindralmajori Ivan F. Tereštšenkoga. Kuulnud tema jutustust Pühtitsast ja näinud kloostri fotot, avaldas ta soovi annetada vahendid kloostri peakiriku ehituseks. Vastavalt kloostri kroonikale, oli annetuse suurus 90 tuhat rubla ja heategija tingimuseks oli, et jumalateenistusel (proskomiidial) meenutataks igavesti teda ja tema sugulasi.
Viie kupliga Jumalaema Uinumise katedraali projekti töötas välja Peterburi arhitekt Aleksandr A. Poleštšuk. 1908. aastal lammutati vana kirik, kõik kivid aga leidsid kasutust uue katedraali vundamendi rajamisel. Sama aasta 15. juunil asetati kirikule nurgakivi. 1910. aastal said valmis katedraali viis kuplit. See peakirik sai kloostriansambli arhitektuuriliseks dominandiks ja Pühtitsa tähtsaima pühaduse asupaigaks.
Seejärel saabus esimese maailmasõja aeg. Klooster võttis vastu haavatud sõdalasi, kui aga algas epideemia, osutasid õed abivajajatele abi. Õed õmblesid ja saatsid rindele hädavajalikke asju sõdurite jaoks, kogusid ja saatsid neile toiduaineid, omaenda viletsale elule vaatamata. Varjupaika saabusid tapetud sõdalaste lapsed.
Edasi tuli revolutsiooniaeg – periood, kus muutus elukorraldus, harjumuspärane maailm lagunes ning Kloostri ees seisid uued, varasemast ajast tundmatud katsumused.
Sel ajal jäi klooster ilma oma eestseisjast – teisest iguumenjast Aleksiast, kes oli sunnitud evakueeruma Püha Sinodi korraldusel koos 32 kloostriõega ja Jumalaema Uinumise imettegeva ikooniga. Klooster jäi ilma ka vaimsest isast – preester Kristofer Vinkist. Aga Jumala õnnistusel ja Temalt tuleva õpetuse ja arusaamise abiga, vaatamata pidevatele ähvardustele kloostri sulgemise kohta, mis nendel aastatel muutus reaalsuseks paljude õigeusu kloostrite jaoks endise Vene impeeriumi territooriumil, jääb Pühtitsa püsima. Ta püsib Jumala tahte sees ja võtab vastu selle, mille Jumal laseb tal üle elada.
Selles „püsimises“ avaldub üks mungaelu peamistest alustest – pühalik kuuletumistõotus, mis tähendab lahtiütlemist omaenda tahtest ja Jumala tahte vastuvõtmist kuuletumiskohuse kaudu. Munk või nunn ei kuulu enam iseendale: ta annab oma elu Jumalale ja võtab vastu selle koha, selle teenimise ja need asjaolud, mis on talle usaldatud. Sellepärast muutub truudus oma Kloostri suhtes mitte lihtsalt kiindumuseks koha vastu, vaid muutub osaks munkluse usuvägitööst – see on elu kannatlikkuses ja Jumala tahte täitmises.
Samal ajal kogu väline maailm justkui vormitakse ringi ja õmmeldakse uutmoodi kokku. Ühiskondliku ja riikliku elu endised vormid kaovad, harjumuspärane kord laguneb, koos sellega muutub ka Kloostri seisund. Kloostri kohale kerkib esimene reaalne sulgemise oht. Ja jällegi läbivad õed selle aja, ühendades lõputud palved ja töö.
Issand tegutseb salapärasel moel. Teiseks aluskiviks, millel püsib Pühtitsa, on испытания, mis uue jõuga laskuvad Kloostri õlule. Kui vaadata tagasi tema ajaloole, on ilmselge: peaaegu iga veerandsada toob endaga kaasa oma katsumuse – selle, mis on Jumala poolt antud Kloostrile, kuid läbi mille Ta ka ise juhib teda, andes jõudu ja tarkust selle lahendamiseks. Tema tahe avaneb sageli just siis, kui inimesel pole omal jõul enam võimalik tekkinud katsumust läbida. Aga selle, mis tundub lahendamatu, lahendab Jumal Omaenda imelisel ja inimese mõistuse jaoks käsitamatul moel.
Muutus väline maailm, muutusid tema vormid, muutus ka riigi vorm – tekkis Eesti Vabariik. Saabus väga keeruline ja lõpuni uurimata periood, kui Õigeusu kirik Eestis oli Konstantinoopoli Patriarhaadi jurisdiktsiooni alluvuses. Kloostri ajaloos näeme me ka siin, et avaldub kuuletumine – mitte kui igasuguste väliste asjaolude tingimusteta vastuvõtmine, aga kui ustavus Kirikule ja kiriklikule juhtimisele selle kirikliku elukorralduse piires, mis oli olemas antud ajaloolisel hetkel.
Sel perioodil kaotab munklus endise õigusliku seisundi. Maareform toob kaasa peaaegu kõikide kloostri maavalduste natsionaliseerimise, Kloostrile jääb alles väike maatükk. Pühtitsa klooster ise muutub juriidiliselt „Pühtitsa heategevuslikuks kristlikuks naistööseltsiks“. Ja tähelepanuväärne on see, et selles uues nimes, vaatamata õigusliku staatuse muutmisele, avaldub kõige selle olemus, millest Klooster elas: kristlus, heategevus, töö ja seltsielu õdede palvetega.
Välised tingimused muutusid üha piiratumateks, aga Kloostri sisemine olemus jäi alles. Seda enam, et välised tingimuse sundisid Kloostrit üha tungivamalt otsima mitte maist, vaid muud tuge. Selles võib näha võimaldatud kasvamise perioodi ja vaimu poolest täiskasvanuks saamist. Peaaegu täielik maavaldustest ilmajäämine tähendas selle kaotust, millel varem rajanes paljuski kloostri materiaalne elu. Aga jällegi juhtub see, mis oli juba juhtunud Pühtitsa elus mitmeid kordi: Issand võtab ära välise toe, et õpetada otsima tuge Temas Endas. Nii astus Pühtitsa läbi ajaloo: mitte valides enda jaoks väliseid asjaolusid, aga võttes nad vastu kui uue kuuletumise ja säilitades peamise – palve, töö, ustavuse Kirikule ja pühaduse teenimise.
1920.-1940. aastatel erines Pühtitsa olukord Nõukogude Liidu territooriumil tegutsevate kloostrite olukorrast, mida nõukogude võim hoogsalt sulges, munkluses elavaid inimesi arreteeriti, parimal juhul saadeti nad laiali. 1935. aastal saab Pühtitsa selts tagasi kloostri staatuse. Eesti valitsus annab Kloostrile rendile 102 hektarit maad – umbes poole tema endistest valdustest. Kuid peagi lõpetati nende künnimaade kasutusõigus.
Mitme aastakümne jooksul muutus mitu korda riigikord, kloostri õiguslik staatus, tema majanduslikud võimalused ja kiriklik jurisdiktsioon. Kuid kõigi nende muutuste kõrval jätkus peamine: õdede kiriklik elu palvetes, nende töö, ustavus Kirikule, teenimine. Suureneb usk Jumala abisse ja Tema ettemääratusse. Ja just see saab olema kloostri säilimise aluseks. Välised asjaolud tulid ja läksid, sisemist aga säilitati hoolikalt. Ja selles võib olla avanebki uuesti sama seadus, mille järgi Pühtitsa elas alates oma asutamise esimestest päevadest: Issand võib muuta väliseid asjaolusid, aga kui säilub ustavus Tema vastu, säilub ka Kloostri enda elu.
Nälg ja külm, ränkraske töö, sõjajärgne kaos, kohustuslikud normipäevad kolhoosis kuni 1990. aastateni (!) – kõik see oli Kloostri ja tema õdede elu osa õdede absoluutse nunnaliku usalduse tõttu Jumala Kõikepäästvasse Ettehooldusse ning samuti nurisemata kuuletumine, mida Pühad Isad võrdsustavad märterlusega. Kõige krooniks kujuneb aga uus kloostri sulgemise oht 1960. aastatel – kõigi jaoks kirikumaailmas tuntud niinimetatud „Hruštšovi-aegsed tagakiusamised“. Reaalseks ohvriks osutus nendel aastatel Pühtitsa abiklooster Tallinnas: 1959. aastal abiklooster likvideeriti, 1960. aastal aga lammutati abikloostri Jumalaema Templisseviimise kirik.
Sellel ajal saab kloostri saatuse veel üheks võtmeisikuks piiskop Aleksius (Ridiger), hilisem Moskva ja kogu Venemaa patriarh Aleksius II. Tänu tema pingutustele õnnestus teha seda, mis näis mõeldamatu. Pühtitsa klooster osutus üheks vähestest õigeusukloostritest endise NSVL-i territooriumil, mida kunagi ei suletud. Klooster jätkas oma elu isegi siis, kui tema sulgemine oli juba otsustatud, selleks anti välja korraldus ja määrati kindlaks ka kuupäev 1.oktoober 1961. aastal. Kuid just see, et piiskop Aleksius (Ridiger) ja metropoliit Nikodim (Rotov) tegutsesid targalt ja ülimalt tegusalt selle küsimuse lahendamisel ei saanud see kavatsus teoks.
Kogu Pühima Patriarhi Aleksius II elu oli seotud Eestiga ja, erilisel moel, meie Kloostriga. Ta armastas kogu südamest Pühtitsat ja hoolitses tema eest nagu oma vaimse hälli eest – koha eest, millega oli seotud tema elu varajastest eluaastatest peale. Vastavalt avaldatud kloostri ajaloole, abistas ta juba kuueaastaselt teenimisel Jumalaema Uinumise Kiriku altaris ning talle oli selga pandud stihhaar. Tema jaoks oli see koduklooster, lähedased inimesed ning kodune elukorraldus, mida ta hästi teadis ja mõistis.
Saanud ülemhingekarjaseks, võttis ta enda peale erilise piiskopliku hoolitsuse Pühtitsa kloostri eest ja tegi palju tööd tema heakorra, edasise arengu ja õitsengu heaks. Tihedas koostöös iguumenja Varvaraga (Trofimova) muutus klooster hoogsalt nii väliselt kui ka sisemiselt. Emake Varvara, keda õigusega nimetatakse Kloostri ülesehitajaks, töötas tema muutumise nimel Pühima Patriarhi Aleksius II targa juhtimise all ja tema õnnistusel.
43 aasta jooksul, mil Emake Varvara oli iguumenja, muutus klooster tunduvalt. Et kasvõi osaliselt kujutada ette nende tööde ulatust, nimetame ainult mõned nendest muutustest. Petrooleumivalguse asemele tuli elekter, paigaldati keskküte, ehitati kanalisatsioon, uus puurkaev tagas kloostrile veevarustuse. Kloostri peakirikus tehti kapitaalremont, esimest korda tehti sinna seinamaalid, aga kõige peamine, et ka sinna paigaldati keskküte, tänu millele said õed võimaluse aasta ringi pidada seal jumalateenistusi. Ehitati uued hooned, külalistemajad, elu- ja majapidamishooned. Seati sisse seek koos kodukirikuga. Kloostri arhitektuuriansambel täienes taastatud vaga Sergi kellatorniga, mis purustati teise maailmasõja ajal. Tervendava allika juurde rajati suplusmaja, karjaaeda aga ehitati püha Georgiuse auks kabel. Pühade väravate võlvid kaunistati maalitud kujutistega, mis on pühendatud kloostri ajaloole. Lõpetati kloostrimüüri ehitus, mida alustati juba Kloostri sünni esimestel aastatel ja nii viidi ellu Pühtitsa peaarhitekti arhitektuuriline idee. Kõike tehtut on võimatu üles loetleda.
Nendel aegadel uuenes mitte ainult kloostri majapidamine, vaid ka Kloostri enda elu, mis vastas ajastu uutele nõuetele. Pühtitsa jäi palverännakute keskuseks, siia saabus üha rohkem inimesi, kasvas ka õdede arv. Oli vajalik luua tingimused, et võtta vastu uusi õdesid, tagada nende igapäevast elu ja tööd, ning majutada ka palverändureid. Sellepärast polnud väline heakorrastus mitte lihtsalt ehitus ehituse pärast, vaid tunnistus teenimisest nunnade pere hüvanguks – hoolitsusest tema eest ning peamine, alalisest armastusest selle püha koha – Jumalaema Kodu vastu.
Selle koha kogu elu on seotud Pühaduse ja inimestega, kes saabuvad Tema juurde ja saavad Temalt vaimutoitu. Selle koha kogu elu, see on elav Pärimus, mis pole katkenud Jumala Ettehoolduse tõttu. Ja ka õed ise, kes kannavad seda elavat Pärimust, on tema pidevuse lahutamatuks osaks. Kõik on kirjatud üksteise sisse, kõik on tihedalt põimitud ühise kanga sisse ja kõik see on loonud ühtse ajaloolõuendi. Tegelikult, koht ise, Pühadus ise ja selle koha inimesed on põimitud sellesse lõuendisse ja on üksteisega katkematult seotud.
